Värske teade, et Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus tõrjub jätkuvalt vaegkuuljate koori kogu Eesti suurpeo eelvoorust, teeb ikka väga nõutuks. Esimene sellekohane teade jõudis avalikkuse ette vahetult enne suuri pühi. Eriti südametu on tulla jõulude ajal välja sõnumiga, mis välistab erivajadustega inimesed rahvuslikult suursündmuselt.
Õiguskantsler Ülle Madise pöördus viipekeelse koori üldlaulupeo ettelaulmisele mittelubamise küsimuses Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse poole. Nüüd saime sihtasutuse juhi Margus Toomla kirjast õiguskantselerile teada ettekäände, mille alusel ei võetud vaegkuuljaid isegi jutule. Nimelt ei andnud sihtasutus vaegkuuljatele isegi võimalust põhjusel, et nende koori juht Edmar Tuul olevat registreerinud oma kollektiivi segakoorina, kuid koor polevat soetanud õigeid õppematerjale, mistõttu ei vastavat vaegkuuljate koor segakoori liigile seatud tingimustele.
Lihtsamalt öeldes menetleti vaegkuuljad mingi tobeda bürokraatiapügala ettekäändel prooviruumist välja. Õigemini ei lastud 13st inimesest koosnevat vaegkuuljate koori nimega EPIK prooviruumi lähedalegi.
Kuna tänavuse laulu- ja tantsupeo mängukava paneb olulist rõhku regionaalsetele murretele, siis seda arusaamatum sihtasutuse kalk hoiak on. Eesti viipekeelne koor saaks ju peo üldpilti ainult rikastada. Kohutavalt madal ja kurvastav on lükata puude tõttu ublisid inimesi eemale.
Eestis on ligipääsetavusega päris kehvad lood, mistõttu on erivajadustega inimesed niigi suurest osast ühiskonna tegemistest ära lõigatud. On mõistetav, et kõik koorid ei läbigi ettelaulmist. Aga see, et vaegkuuljad ei pääse isegi proovisõelale, on ühemõtteline diskrimineerimine.
Diskrimeerivast suhtumisest andis selgelt mõista ka see, kui Ülle Madise detsembris Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse poole pöördus ja laulupeo üldjuht vastas, et “kahjuks pole sellise koori osalemine laulupeol võimalik ning seda laadi kollektiivide väljendusvõimaluste jaoks peab leiduma teist laadi väljund.”
Selle kohta kirjutas Katrin Jõgisaar Bioneeris väga tabavalt. Ta ütles nimelt, et vaegkuuljate kasutatav viipekeel on osa Eesti keele- ja kultuuriruumist ja keeleseaduse kohaselt on eesti viipekeel riigikeele esinemiskuju. Jõgisaar osundas, et viipekeele kasutajale on viiplemine sama loomulik kui rääkimine ja laulmine neile, kes viipekeelt ei kasuta. Miks peaksid viipekeele kasutajad otsima teistsuguseid väljundeid? See on õigustatud küsimus. Kui laulu ja tantsupeo korraldajad ei suuda erivajadustega inimestele väljundeid pakkuda, siis leidku need, kes seda suudavad.
Korraldajad peaks hoopis rõõmustama, et vaegkuuljad tahavad oma kooriga ettelaulmisest osa saada. Oled puudega, siis istu kodus suhtumine on nõukaaja igand, mis ei sobi kaasaegsesse Eestisse. Laulu- ja tantsupidu on meie rahvuskultuuri süda, koht, kus väljendub meie ühtsus ja teineteisest hoolimine. Arvuliselt oleme väike rahvas, aga vaimult peame olema suured.
Meil on iga inimene tähtis ja kedagi ei tohi üldrahvalikult peolt eemale tõrjuda. Vastupidi, sidusama ühiskonna nimel tuleb erivajadustega inimeste kaasamisele hoopis tugevamat rõhku panna.
Laulu- ja tantsupidu on meie kõigi ühisvara ja iga inimese panus sellesse peegeldab ühiskonna tugevust. Rasketel aegadel peame üksteist veelgi rohkem hoidma. Selle meelespidamine on kõikide juhtide vastutustunde ja väärikuse küsimus.