Eesti ees seisvad väljakutsed on seniste otsuste ja meist otseselt mitte sõltuvate, kuid meid tugevalt mõjutavate arengute koosmõju tulemus. Olulisemad neist on Eesti julgeolekut ohustav Kremli režiimi agressioon Ukraina omariikluse vastu ning üha kiiremalt süvenev kliimakriis, mis on ülemaailmseks ohuks kogu inimkonnale.

Looduslikku ühisvara raiskava lineaarse majandussüsteemi tõttu on inimkonnale hüvesid pakkuvate ressursside kättesaadavus aina piiratum. Samal ajal peame ühiskonnana kulutama olulise osa oma ressurssidest enda kaitseks Venemaa rünnakute eest.

Lihtsaid valikuid pole, kuid prioriteedid on nüüd selged: majanduse jätkusuutlikule rajale viimine ning agressori tagasi löömine koos oma kaitsevõime arendamisega on eksistentsiaalselt olulised eesmärgid.

Väikese majandusega ja sõjardiga piiri jagava riigina on meil nn nurjatute probleemide lahendamine veelgi keerulisem, sest konkurentsis püsimiseks oleme sunnitud otsima uusi eksportturgusid, kus osalemise nimel kasvava elanikkonnaga maailmas käib ressursisäästlikkuses aina tihedam rebimine. Piltlikult öeldes võidab see, kes pakub kõige keskkonnasäästlikumaid ja kulutõhusamaid lahendusi.

Maksudebatt ja senised valikud

Ühiskondliku maksudebati algatamise püüd pole varasematel aastatel piisavalt viljakale pinnasele langenud. See on jäänud pigem vasakpoolse majanduspoliitika esindajate ürituseks, mida parempoolsed erakonnad on pareerinud aastast aastasse korratava mantraga stabiilselt lihtsast maksusüsteemist.

Ühetaolisel maksusüsteemil võis omal ajal tõepoolest teatud eeliseid olla, kuid nüüdsete väljakutsega arvestamise osas on see end päevselgelt ammendanud.

Kahe viimase valitsuskoosseisu lõpmatu maksufestival on selge märk, et endistviisi jätkata pole enam võimalik. Valitsuses ei suudetud aga 2025. aasta riigieelarvet koostades pikalt kokku leppida, kuidas ja kelle käest riigi toimimiseks vajalik maksuraha kokku koguda.

Peamine küsimus on, et mis on ühelt ja teiselt poolt pakutavate maksutõusude ja täiesti uute maksude pikaajaline strateegiline eesmärk. Vastates küsimusele, millist Eestit me soovime, on maailmavaatelisel vasak- ja paremskaalal endiselt olulisi erinevusi.

Suures plaanis on endiselt kaks teed, kas liikuda õiglasema ning laiemat heaolu võimaldava riigikorralduse suunas või jätkata püüdlust tüürida riigi toimimist vaesemate ja keskklassi arvelt. Vaadates meie riigikassa aastast aastasse süvenenud struktuurseid puudusi näiteks hariduse, tervishoiu, looduskaitse, kultuuri või sisejulgeoleku valdkonnas, on ju väga selge, et samamoodi jätkates teistsugust tulemust ei saa.

Õpime vigadest

Üldistades võib öelda, et enam kui kolme kümnendi jooksul iseseisvuse taastamisest oleme ehitanud oma riiki nii hästi kui oleme osanud. Maksupoliitika on võimaldanud ettevõtetel tulumaksu mitte maksta, madalad ressursi- ja keskkonnatasud on soosinud suure ressursikasutuse ja keskkonnajalajäljega ettevõtteid. See on võimaldanud näiteks mõnedel maavarasid töötlevatel tööstustel kasvatada tulusid reaalseid kulusid arvestamata.

Kulude ja kahjude sotsialiseerimine tähendab, et näiteks põlevkivi kaevandamise ja põletamisega ning põllumajanduskemikaalide jääkidega seotud õhu- ja veereostus on seni jäänud riigi ja ühiskonna kui terviku kanda.

Ärimudelitel, kus kellegi tulu teenimisega kaasnevat inimeste tervise- ja keskkonnakahju pole arvestatud, on Eestile olnud suur mõju. Reostunud õhk ja vesi tähendavad vähem tervena elatud aastaid ja suuremat kulu tervisekassale, rikutud keskkonna taastamine või kaevudest vee kadumise kompenseerimine on samuti jäänud inimeste endi ja riigi kanda. Need on vaid mõned näited.

Selline kahjusid mittearvestava majanduspoliitika valik on Eesti saastavat tööstust toetanud. Ebaõiglaselt väikesed ressursikasutustasud on saastavaid ettevõtmisi kunstlikult elus hoidnud ja tõrjunud puhtama ja ressursisäästlikuma tööstuse teket.

Ressursisäästlikkus aga ongi sama majanduse konkurentsivõime, mille tõstmise vajaduses pea keegi enam ei kahtle. Kui soovime riigina majanduslikult edukamad olla, peame lõpetama igasuguse fossiilse tööstuse soosimise ja turgu mõjutavad regulatsioonid muutma läbipaistvaks ja kõigile osalistele nähtavaks.

RMK kestvuslepingutega hämamine või põlevkivienergeetika turu vastu toetamine on halvas mõttes head näited, kuidas poliitikud riigikapitalismiga turgu solkides ja avalikkusele kuuluvaid varasid ära kinkides riigi pikaajalist konkurentsivõimet murendavad. Kõigel on olnud oma hind. Kinkides ühele oleme teistelt selle võrra rohkem ära võtnud.

Majanduspoliitika seosed kliima- ja keskkonnamuutustega

Edasi liikumiseks peame olema avatud ja ausad ning tegema otsuseid, mida seni on peetud paremaks mitte teha või mille tegemata jätmine on olnud poliitiliselt mugavam.

Majandusteadlane ja LHV analüütik Heido Vitsur on avaldanud arvamust Eesti seniste maksupoliitiliste valikute osas, öeldes, et riigina oleme endale valikuid keelanud ning kitsa maksupoliitika tõttu muutunud väga kalliks. Vitsur ütleb otse välja, et senise maksupoliitika jätkudes me edaspidi toime ei tule. Õnneks on aina enamate ettevõtjate suust kuulda tõdemust, et seisakust välja saamiseks on vaja muutust ning rõhutakse ka sellele, et neid otsuseid tehes tuleb võtta läbimõtlemisaega.

Äärmiselt värskendav on näha ettevõtjad seni majanduspoliitikas justkui tabuks peetud maksudest rääkimas. Et avalikus diskussioonis saab aina enam kõlapinda varasemast rohkemate fiskaalpoliitiliste instrumentide rakendamine, mis annaks võimaluse kaasaegse Eesti ühiskonna ootustele paremini vastava, sotsiaalsema ja ettevõtlust soosivama majanduspoliitika arengule.

Maksubaasi ümberkorraldus

Maksudebati toimumine on väga suur edasiminek. Aina enamad ettevõtjad väljendavad seisukohta, et nad ei näe klassikalist ettevõtte tulumaksu ega ka rikkaimate varade maksustamist tondina. Samal ajal toonitatakse, et valitsuskulude kärpimine peab olema märksa sisulisem ja haakuma riigi strateegiliste eesmärkidega. Sellega saab vaid nõustuda.

Maksuarutelus ei tohi ka toimetuleku küsimusi ära unustada. Inimestel peab olema võimalik ausa tööga toit lauale saada nii, et see ei vii kedagi vaestemajja. See on baasvajadus, mille täitmise võimaldamist ei tohi alahinnata. Õiglane maksusüsteem loob eeldusi sidusamaks ja tugeva kaitsetahtega riigiks.

Kuigi minu arust ei peaks riigieelarve tasakaal olema eesmärk omaette, on kulude ja tulude balansseerimine käinud üle kivide ja kändude. Keegi justkui nagu ikka loodaks, et prassiva elulaadiga saab endistviisi jätkata.

Reaalsus on see, et poliitikad, mis Eesti siiani toonud on, siit enam edasi ei vii. Senised maksupoliitilised valikud enam ei tööta. Olemasolevate fiskaalinstrumentidega ei saa riigi pidamiseks vajalikke vahendeid enam kokku.

Toetuste vajaduspõhisus on vaid osa ülesandest, rehkenduse teine pool on maksude maksja tuludega vastavaks kohandamine ja miks mitte kaaluda maksuerisusi ka kaupadele ja teenustele, mis aitavad meid vähem saastava eluni.

Näiteks toidu, aga eriti just ökoloogiliselt jätkusuutlikult kasvatatud põllumajandusaaduste käibemaksu alandamine annaks vajalikku tuge põllumajandusettevõtetele ja toidutootjatele, leevendades ühtlasi väiksemate sissetulekutega inimeste olukorda.

Fossiilkütuste doteerimise lõpetamine annaks tugevama sõnumi meie taastuvenergia ja salvestustehnoloogia ettevõtetele ilma, et peaks ka nende tegevust täiendavalt subsideerima. Targa tootmise ja tarbimise tehnoloogiate hüpe järgmisele tasemele sisuliselt seisab, sest meie tähelepanu röövivad tuumajaama arendajad, odav nafta ja katkised kaablid.

Meile meeldib lõputult tegeleda probleemidega, aga lahenduste leidmise ja pakkumiseni jõuavad meist vähesed. Ma olen nõus, et ka lahendusi ei tohi umbropsu ja hulgim pakkuda, vaid need tuleb enne otsustamist hästi läbi mõelda, aga ka lõppev maksufestival näitab ilmekalt, et ka valikute paljusus on parem kui nende puudumine, sest lõpuks me leiamegi õige lahenduse.

Majanduse konkurentsivõimet saame kasvatada vaid puhtama tööstuse abil, sest see tooks siia tööstuse, millel on ka pikemaajalisem perspektiiv olla elujõuline. Näen, et just siin ongi Eesti päris võimalus teiste riikide konkurentsitabelis tõusmiseks.

Liigume Arenguseire Keskuse koostatud “Digiriik” ja “Keskkonnakriis” stsenaariumide vahel, mis tähendab, et meil on vaja kombineerida nii kiire maksutulu kasv kui ka pikaaegselt vähenev maksukoormus. See aga eeldab, et saastajad hakkaks tõepoolest maksma ja riik lõpetaks igasuguse saastava tegevuse subsideerimise. Vaid nii on võimalik meelitada Eestisse rohkem keskkonnasäästlikku kõrgtööstust ja laieneda kiirelt rohestuvate sektorite eksportturgudele. Vanamoodi rehepaplus meid enam ei päästa.