Viimase 30 aastaga on Eesti ühiskond palju muutunud ja sellega koos meie ootused ja vajadused. Laias plaanis ei ole aga muutunud Reformierakond. Vanadel oravatel kehtib klassikaline põhimõte “kõigepealt sööme tühjaks väikese venna moonakoti,” mille tõttu on nad kaotanud oma usutavuse majandusteemade eestkõnelejana. See peegeldub jõudsalt langenud valijate toetuses. Koos Kaja Kallase lahkumisega on kiirelt mõranenud ka erakonna maine Eesti julgeoleku eest seisjana rahvusvahelisel areenil. Endise kaitseväe juhataja Martin Heremi hiljutine karm kriitika lõi rahulolematusest niigi närvilise Reformierakonna sisemiselt kihama.
Ja käiku läks korduvalt läbiproovitud koalitsioonikaaslasest patuoina maalimise taktika.
Loomulikult on sotsiaaldemokraadid Michalile ebamugavad, kuid on siililegi selge, et koer pole maetud regionaalministeeriumi toidumääruse muudatustesse, mille eesmärgiks on lihtsustada toidu annetamist ja edendada kohaliku toidu tootmist. Bürokraatia väheneb, mitte ei suurene nagu mõned reformierakonna juhtivpoliitikud väidavad.
Tõe huvides olgu öeldud, et antud määruse eelnõu koostamine sai alguse 2022. aasta kevadel, kui maaeluministri ametis oli reformierakondlane Urmas Kruuse.
Orav ei lenda
Reformierakonna reiting on jõudnud uuele madaltasemele, sest erakonna ideed ühiskonnas enam ei lenda. Nn. maksufestivali ajal, mil Michali valitsust moodustati, ütlesid mitmed ettevõtjad, et nad on valmis õiglasemaks maksusüsteemiks. Vaesust maksustades pole me rikkaks saanud, ammugi pole see meid viie rikkaima hulka toonud.
Kui sotsiaaldemokraadid soovisid Leedu eeskujul suunata 560 miljonit eurot pankadelt võetavat erakorralist maksutulu riigikaitsesse, mis olnuks enam kui kolmandik puudu olevast 1,6 miljardist, tõmbas Reformierakond sellele pidurit. Nii, nagu lasti mööda hetk pankade erakordse tulu maksustamiseks, ollakse nui neljaks vastu ka sotsiaaldemokraatide põhitoiduainete soodsama maksustamise ideele. Kui lisada siia juurde endise kaitseväe juhi õigustatud kriitika, siis on selge, et asi ei ole sotsiaaldemokraatide tegevuses, vaid Reformierakonna juhtide suutmatuses ühiskonnale vajalikke lahendusi pakkuda.
Usalduse taastamisele ei aita kuidagi kaasa ka tugevalt valimiskünnise alla jääva erakonna osalemine valitsuses. Erakonnal, millel on alles vaid kaheprotsendiline toetus, pole rahva seas autoriteeti ei riigikogu ega ministeeriume juhtima.
Julgeoleku õõnestamine seestpoolt
Kui me räägime Eesti julgeolekust, siis tavaliselt peame silmas füüsilisi ohte, ähvardavat Venemaa agressiooni. Aga mis siis, kui meie endi majanduslik ja ühiskondlik olukord muutub ohuks? Hariduslik ja majanduslik ebavõrdsus on Eestis muutumas nii tõsiseks probleemiks, et see hakkab mõjutama kogu ühiskonda. Eesti Panga varade analüüs näitas, et rikkus koondub aina enam ühtede ja samade inimeste kätte – 10 protsendile Eesti inimestest kuulub 59% varadest. Samas vaevleb suur osa rahvast kõrgete hindade käes.
Laste tulevik sõltub üha enam nende vanemate rahakotist, mitte nende endi pingutustest. Vanemate sissetulek määrab järjest rohkem seda, kas laps saab kvaliteetse hariduse ja võimaluse paremaks eluks. Ülikoolide rektorid on hoiatanud, et kui rahastust ei suurendata, saab kõrgharidusest pigem eliidi kui tavaliste noorte võimalus. Sotsiaaldemokraadid on pakkunud ja tahavad leida lahendusi, mis on suunatud nii selle trendi peatamisele kui ühisell
Kui inimestel kaob lootus paremale tulevikule, kui nad tunnevad, et riik neid enam ei aita, siis ongi kõige lihtsam usaldada neid, kes pakuvad lahendusena viha ja lõhkumist. See ongi see, mida paremäärmuslus Euroopas ja USAs praegu teeb.
Aga Reformierakonna peaministril pole lahendusi pakkuda.