Inimene vajab ellujäämiseks loodust, majandus ja ettevõtted vajavad inimesi. Mul on kliimakindla majanduse seaduseelnõu kohta rohkelt küsimusi.

Algsest ülesandest ei ole asja saanud

Eelnõu esimeses, eesmärgi paragrahvis on kirjas, et seadus vaid panustab kliimamuutuste leevendamisse ja kliimamuutustega kohanemisse. Selle asemel, et luua kauaoodatud õigusselgus ja asuda kohe tegelema ühiskonna kliimakindlaks muutmisega, on lükatud reaalsete meetmete rakendamine aastate võrra edasi.

See loob ebakindlust ja tõstab vastutustundetult kõrgeks riski, et kliimaneutraalsuse ja tulevaste põlvkondade heaolu kindlustamise saavutamine kukub läbi. Selle hind on mõõtmatult suur.

Seadus ei arvesta nende kasvavate vajadustega, mida muutuv kliima esitab sotsiaalvaldkonnale ja seega ka riigi toimepidevusele. Kuidas tõhustada meditsiinisüsteemi, et pakkuda aina tihenevate kuumalainete tõttu inimestele vajalikku tuge krooniliste tervisehädade korral ja kliimamuutusest hoogu saavate uute nakkushaiguste leviku puhul? Kuidas olla valmis uute superbakterite ja viiruste levikuks?

Kliimakindla majanduse seadus delegeerib kõik need teemad sotsiaalministeeriumile, mille võimuses ei ole üksi ehitada riiki, mis kliimamõjudega kohaneb. Sama lugu on hariduspoliitikaga – kasutamata on jäetud võimalus näha seadusega ette juhised, mis järgnevad põlvkonnad kiirelt muutuvas keskkonnas hakkama saamiseks ette valmistavad.

Või kui suurteks kulutusteks peaks Eesti valmis olema, kui meie põllumajandust tabavad ekstreemsed ilmastikuolud või taristu hävib? Inimesed peavad teadma, millisteks muutusteks ja kriisideks tuleb valmistuda.

Need on mõned näited, kuidas algsest ülesandest ja tegelikult ka valijatele antud lubadusest luua valdkondade ülene kogu ühiskonda hõlmav kliimakindluse seadus ei ole asja saanud. Kas peaminister näeb lisaks ette kliimakindla hariduse, sotsiaalhoolekande ja teiste seaduste koostamise? Kas see tähendab, et majandusministeerium oleks kliimakindla majanduse seaduse koostamisega ka ise toime tulnud ja kliimaministeeriumi loomisel polnudki mõtet?

Kliimaseaduse tagaselja muutmine kliimakindla majanduse seaduseks võis ju mingit loogikat kanda, kuid selle protsessiga kaasnes taganemine algselt seatud eesmärkidest, milleks seaduse väljatöötamist üleüldse vaja on. Meil on vaja ühte üldist seadust, mis annaks selge eesmärgi ja tegevusvälja kõikidele eluvaldkondadele.

Kliimaministeerium plaanib kliimakindla majanduse seadusega Eestis seni kehtivatest kliimaeesmärkidest ja rahvusvahelistest kokkulepetest taganeda. Niigi halb seis läheb veelgi kehvemaks. Seda ka majanduse kontekstis, senise ambitsiooni vähendamine annaks ettevõtjatele ja turule vale signaali.

Kui valitsuse tasemel üritatakse maalida paremat pilti, kui seda on teinud tuhanded teadlased ja ajakirjanikud üle maailma, siis loob see ebakindlust ja on muuhulgas ka laste saamisel piduriks. Noored mõistavad globaalse kliimakriisi tõsidust ega soovi oma järeltulijatele kannatusi, mida ökosüsteemide kokkuvarisemise protsess ja inimesele eluks sobiva keskkonna kadumine põhjustab. Juba praegu on tööealisi inimesi aina vähem ja tuge vajavat vanemat elanikkonda üha rohkem, mis seab ohtu ka sotsiaalsed tagatised.

Kliimamuutus mõjutab kõike

Enam kui pool maailma SKP-st, mille majanduslik väärtus on 44 triljonit dollarit, sõltub looduslikust kapitalist. Käimasolev looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kadu koos kliimamuutusega kätkeb terve rea riske, mis ohustavad kogu maailma majandust, toidujulgeolekut, inimeste tervist, elukvaliteeti ja sissetulekuid. Igal aastal aina suuremaks paisuvad looduskatastroofid ei jäta tõlgendusteks ruumi – kliimamuutused on kohal ja süvenevad seda enam, mida vähem me oma tegevust muudame.

Kliimaseaduse keskne ülesanne oli hoida fookust Eesti rahva tuleviku kindlustamisel. Vaja oli ühte üldist seadust, mis annaks selge eesmärgi ja tegevusvälja kõikidele eluvaldkondadele, mitte ainult majandustegevusele.

Praegu on mindud lati alt läbi. Kaasatud eksperdid, teadlased ja huvigruppide esindajad ei saa aru, mille põhjal see dokument loodi. Ja kui nad küsivad, miks kadusid eelnõust töörühmades suure ühistööna väljatöötatud ja teadusnõukogu poolt üle vaadatud tegevused ja sihid, siis neile lihtsalt ei vastata.

Kas Eesti üks väidetavalt suuremaid demokraatlikke kaasamisprotsesse osutus pettuseks? Kes kuulusid varitöörühma? Kuidas saab üldse võtta vastu seadust, kui meetmete eeldused ja alusarvutused, kui need kuskil olemas on, pole avalikud ega kontrollitavad? Me ei saa minna pimesi vastu tulevikule, mis nõuab märkimisväärseid investeeringuid ja ümberkorraldusi.

Ilmselt ongi eelnõu suurim probleem see, et selles ei arvestata kliimamuutuse eri stsenaariumite mõjuga põllumajandusele, rahvatervisele, taristule ega majandusele laiemalt. Ja ka vaid majandusele keskendumise korral oleks ju igati loogiline, et eelnõu juurde kuuluks teaduspõhine tegevuskava ja kasvuhoonegaaside eelarve.

Ilma veenva KHG eelarveta pole kliimakindla majanduse saavutamine realistlik.

Mis valesti, see uuesti

Välja pakutud kujul ei kaitse see seaduseelnõu kliimamuutuse mõjude eest Eesti majandust ega ka meie ühiskonda laiemalt, see ei kaitse inimeste tervist ja lubab jätkata looduse hävitamist. Isegi ei proovita järgnevaid põlvkondi tulest päästa.

Kõige õigem oleks, kui kliimaministeerium teeks eelnõu konkreetsete arvutuste ja analüüside ning sisulise kaasamise toel korda ja küsiks enne parlamendile esitamist mandaati kliimanõukogult. Seda enam, et kliimanõukogu peaks olema on see, kes hakkab seaduse täitmist jälgima. Kuidas targad inimesed saavad oma tööd teha, kui nad ei ole isegi nõus selle dokumendiga, mille täitmist nad kontrollima peaksid?

Valitsuse missioon on anda lootust. Kui Kaja Kallase juhtimisel tegutses Eesti Ukraina abistamise ja Kremli režiimi tagasilöömise tugeva, hästi organiseerunud löögirühmana, siis sarnaselt tuleb koondada jõud ka kliimamuutuse halvimate stsenaariumite ärahoidmise hüvanguks. Sellest sõltub nii praeguste kui ka tulevaste põlvede käekäik ja heaolu. Samuti demokraatia tulevik.

Lõpetuseks üks ettepanek, mis aitaks kaasa sellele, et iga olulisem otsus toetaks kliimaneutraalse majanduse saavutamist. Praktiline ja kiirelt rakendatav samm oleks tuua riigiettevõtete nõukogudesse ka kliimateadlasi ja ökolooge. Seda eeskuju võiksid järgida ka eraettevõtted, aga ka kõik endast lugupidavad vähegi suurema mõjuga sihtasutused ning mittetulundusühingud.

Züleyxa Izmailova: kliimaseadus isegi ei proovi tulevaid põlvkondi päästa