Täiega ärritab, et aastatuhandel on vabas Eestis sündinud noori, kes ei oska minult riigikeeles suitsu küsida, kui Majaka kandis koera jalutan. Raevu ajab putinism, mida mõned Eesti elanikud sotsiaalmeedias levitavad samal ajal, kui Ukraina rahvas kannatab kolmandat aastat Venemaa terroristliku sõja raketirahe all. Miks peaks minu kodulinnas häält omama umbkeelsed, kes pole mitmekümne aastaga suutnud keeltki ära õppida, rääkimata midagi meie ühiskonna või kultuuri hoomamisest?
Ärritus, raev ja muud teravad emotsioonid on head abimehed poliitilisel polariseerimisel toetuse võitmiseks – näiteks kord-paar aastas monumendisõdade üles korjamiseks. Kindlasti on sellised emotsioonid saatanast, kui tuleb otsustada niivõrd põhimõtteliste ja kaugeleulatuvate tagajärgedega küsimustes, nagu seda on valimisõigus. Peame eristama kahte küsimust.
Esiteks: kas me tunneme, et Eestis peaks mittekodanikel olema valimisõigus? Teine küsimus on: kas mittekodanikelt valimisõiguse võtmisest saadav kasu oleks suurem kui sellega kaasnevad riskid, kas see muudaks Eesti elu paremaks? Emotsioonide asemel tuleb keskenduda teisele küsimusele.
Eestis jagub vene keelega elanikkond suuresti kolmeks, kus kolmandik on täielikult integreerunud, kolmandik on Eesti suhtes mõõdukalt positiivselt meelestatud ning kolmandik on passiivne mass, kus on omakorda väike fragment putiniste.
Ja need osakaalud on vene emakeelega elanikkonnas samad – vaatleme siis eraldi vene emakeelega Eesti kodanikke või mittekodanikke (hall pass, Vene Föderatsiooni pass). Laias laastus kinnitavad sellist meelestatuse jaotumist mitmed uuringud läbi aastate, aga omamoodi kinnitusena võib vaadelda ka viimaste Venemaa presidendivalimiste kulgu Eestis – aga läbi numbrite, mitte emotsioonide.
Kas painutame oma väärtusruumi tagasi itta?
Venemaa niinimetatud presidendivalimiste ajal käis Eesti meediast läbi, et üle 90% Eestis hääletanud Vene kodaniku valisid Putinit. See number võib olla täiesti õige, aga – Eestis elab kokku umbes 83 tuhat vene kodanikku. Putini „ümbervalimistel“ hääletas VF Tallinna saatkonnas või Ivangorodis meie politsei hinnangul kokku pisut üle 2000 siinse Vene kodaniku. 2018. aastal oli see number 28 tuhat. Mitte valimine on samamoodi meelsuse näitaja. Kui lähtume sellest, et 83 tuhandest paartuhat käis Putinit valimas ja oletame, et lisaks mõned jäid seekord koju, võib omakorda jääda oletuse juurde, et umbkaudu 10-20% siinsetest Vene kodanikest on paadunud putinistid.
Nüüd peaksimegi endalt kodanikena küsima: kas Eesti on riik, kus põlisrahvas peab põhjendatuks ühe rahvusvähemuse kollektiivset karistamist põhjusel, et umbkaudu 10-20% nende inimeste meelsus pole meile vastuvõetav? Moraalne küsimus, et kui võitlesime endale riigi, mis austaks demokraatiat ja inimeste õigusi – kas soovime nõnda seda riiki moraali ja väärtusruumi mõttes tagasi itta painutada?
Aga tühja sest moraalist. Küsime parem, mis oleks valimisõiguse piiramise laiem praktiline tagajärg meie ühiskonnale. Aimu annavad kõigest enam kui aasta tagasi toimunud riigikogu valimised, kus Ida-Virumaal läks kolmandik häältest Stalnuhhinile ja teistele venemeelsetele. Ja need olid ju ainult kodanikud, kes said hääletada. Seega 2/3 Ida-Virumaa valijatest olgugi, et meist erineva emakeele ja kultuurilise kuuluvusega, ikkagi pisut hoomab riiki ja väärtusruumi, kus nad elavad.
Venekeelse elanikkonna suhtumist sellesse riiki ja väärtusruumi muudaks oluliselt Eesti Vabariigi otsus, millega teatud konkreetsete riikide kodanikel ja rahvusel poleks enam õigust Eesti poliitilises elus osaleda. See muudaks meelsust terves vene päritolu elanikkonnas sõltumata sellest, kas neil on Eesti kodakondsus või mitte. Pass ei võrdu identiteediga – tunne, et sinu rahvuskaaslasi, sõpru, vanemaid ja sugulasi alandatakse sisuliselt teisejärguliseks elanikeks, mõjub ebaõiglaselt ja ülekohtuselt.
Sellest loogikast lähtuvalt võib olla kindel, et isegi kui valimisõiguse võtmine peaks enne järgmisi kohalikke valimisi läbi minema, saavad venemeelsed jõud Ida-Virumaal ka lõviosa ülejäänud 2/3 häältest, mis viimastel riigikogu valimistel veel eestimeelsetele erakondadele jäid.
Eesti oma mini-Donetsk või säästu-Luhansk
Nagu võime kindlad olla, et samu venemeelseid jõude asuvad toetama idanaabri eriteenistused sõnumite võimendamise ja infooperatsioonidega veebiruumis. Selline mõjutustegevus on neile köki-möki ning põhiseadusliku valimisõiguse piiramine rahvuse ja kodakondsuse põhiselt oleks just selline hea võimalus.
Kusjuures vaadates monitooringuid Venemaa riigimeedia ja Vene eriteenistusest läbi imbunud sotsmeediakanalite inforuumist, teeb mind suhteline vaikus valimisõiguse teemal väga murelikuks. Sellistel puhkudel tavapärast mastaapset natsisüüdistuste kampaaniat asendab äraootav vaikus. Ei julge välistada, et Venemaa ootus ja eelistatud tulemus olekski, et valimisõiguse piiramine jõuab näiteks riigikokku, millele saab reageerida juba ulatuslikuma hübriidoperatsiooniga, millega õhutada elanikkonnas Eesti-vastaseid meeleolusid.
Kui Ida-Viru omavalitsused hakkavad langema venemeelsete kätte, näeme ilmselt ka tuttavaid stsenaariume. Kõigepealt üleskutsed suuremast autonoomiast, kohaliku kultuuri ja rahvusliku koosseisu eripära tunnustamisest ning sealt edasi juba mõtted Ida-Viru autonoomsest oblastist. Eesti oma mini-Donetsk või säästu-Luhansk. Ja mis me siis teeme? Seeder, Solman ja Reinsalu lähevad nagu viisk, põis ja õlekõrs meile Ida-Virumaad tagasi tooma? Ebausutav.
See kõik on aga hüpoteetiline, sest on võimatu muuta põhiseadust nii kiiresti, et saaksime valimisõigust piirata juba järgmistel kohalikel valimistel. See peaks käima ilmselt läbi kõik kohtuastmed, tõenäoliselt jõuaks Euroopa Inimõiguste Kohtusse välja. Valimisõigust ei üritata ju võtta kõigi välisriikide (näiteks UK, USA jms) kodanikelt, vaid ainult Venemaa ja Valgevene kodanikelt.
Kaotame selle kõige juures ise näo
Ka hea erakonnakaaslase Raimond Kaljulaidi hinnangul „oleks loomulik, et piiratakse vaid Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust ja kõigi teiste õigus valimistel osaleda jääb endiseks.“ Edu neile, kes peaks Euroopa Inimõiguste Kohtule seletama, et põhiseaduse muutmine mõne kindla riigi kodanike välistamiseks demokraatlikust osalusprotsessist on okei ja ühele demokraatlikule Euroopa Liidu riigile kohane.
Hullemal juhul läheb nii, et valimisõigust hakatakse meeleheitlikult suruma, aga siis juhtub, et uus valimiskord hakkab kehtima alles ülejärgmistel KOV-valimistel. See tähendaks, et 2025 kohalikest valimistest saab mittekodanikele viimane võimalus demokraatlikul viisil oma meelsust väljendada, ning võime kindlad olla, et need hääled on selle teemaga tuule purjedesse võtnud venemeelsete Ida-Viru poliitikute jaoks.
Riskime Eesti suhtes hetkel mõõdukalt positiivselt või passiivselt häälestatud siinse venekeelse elanikkonna pööramisega meie riigi vastu, nullime vähesegi edu integratsioonis ning tõrjume ise demokraatlikust protsessist ja seega meie väärtus- ning inforuumist kümned tuhanded inimesed, keda oleme seni tahtnud oma ühiskonda siduda. Ja kaotame ka ise sealjuures näo, sest mingi rahvusvähemuse õiguste kitsendamine poliitilistel eesmärkidel ja mingites piirkondades valimisedu tagamiseks on just idapiiri tagune mentaliteet, millest oleme tahtnud eristuda. Pimedas vihas lähed lõpuks ise vaenlase nägu.
Nii põhimõttelisi otsuseid ei tohi teha mingi erakonna kampaaniamaanias eriti kui selle vastu räägivad julgeolekuanalüüsid, sotsioloogilised uuringud ja õigusriigi põhimõtted. Pole mõtet minna nagu kari raevust pimestatud ninasarvikuid tampima põhiseadusel; kehtestada apartheidirežiimi, millega oluline osa elanikest tõrjutakse kodukoha demokraatlikust protsessist.
Mõne reitinguhulluses erakonna jaoks pole oluline, kas keerutada tolmu mingi obeliskimonumendi või põhiseadusliku õiguse ümber – peamine, et saaks pulli ja mobiliseerida valijat teemaga, kus emotsioon lämmatab mõistuse. Aga kas kõigi faktide poolt viidatud riskid kaaluvad üles küsitava suurusega emotsionaalse kasu?