Kes ei mäletaks Keskerakonna peamist valimislubadust. Kes ei mäletaks, kuidas Jüri Ratas enne märtsivalimisi mööda Eestit ringi tuiskas, rahva- ja kultuurimaju külastas ning eakatele rääkis, et ees on ootamas korralik pensionitõus, mis aitab nad välja vaesuse lõksust, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar Õhtulehes.
100 asemel seitse
Praeguseks on Ratase teine valitsus õnnistuse oma esimesele riigieelarvele andnud ja kolme võimuerakonna valikud on must valgel näha. Kõige rohkem on ilmselt teada see, et 2020. aastaks lubatud 100 euro suurune pensionitõus osutus blufiks. 38 eurot tuleb keskmise vanaduspensionäri rahakotti juurde tänu majanduskasvule. Valitsuse teeneks saab lugeda vaid seda kuulsat seitset eurot.
Sellega kurvavõitu sõnumid väärikas eas inimestele ei piirdu. Erinevalt mitmest varasemast valitsusest ei kavatse praegune valitsus suurendada pensioni maksuvaba määra. Ja nii ongi pensionärid sunnitud järgmisel aastal maksma tulumaksu pensioni sellelt osalt, mis ületab 500 eurot. Kahjuks ei ole märkigi sellest, et koalitsioon oleks hakanud lahendama omastehoolduse probleemi. Seitsme euro võrra valitsuse tõstetav pension ei ole kuidagi abiks neile, kes enam iseseisvalt kodus toime ei tule ja vajavad kohta hooldekodus.
Enne valimisi lubas ka EKRE maad ja ilmad kokku. EKRE üheks lemmikratsuks oli seismine Eesti küla eest: lubati panna külad uuesti elama ning nii ettevõtlus kui ka noored maale tagasi tuua. Väga õige, sest Eesti regionaalselt ebaühtlane areng ja inimeste ja võimaluste ebavõrdsus on meie riigi üks suuremaid valukohti.
Kohustus tegelda ääremaastumise peatamise ja kohaliku elu edendamisega lasub kõigil poliitikutel. Kindlasti ka Mart Helmel, kes kuulutas märtsis, ajal kui klopsiti kokku uut valitsust, et koalitsioon hakkab „võitlema selle eest, et tuleks juurde töökohti tõmbekeskustest kaugemal asuvates piirkondades, maal tuleb säilitada väikekoolid, lasteaiad, arstiabi, päästeteenistus ja teised avalikud teenused“.
Milline on pilt pool aastat hiljem? Milline on siis parem ja võimsam regionaalpoliitika? Päriselus tõmbub riik paljudes kohtades koomale. PPA paneb väikelinnades kinni ID-kaartide väljastamise punkte ja plaanib Haapsalu merepäästeüksuse sulgemist. Samuti suletakse kümned postkontorid. Minister Kert Kingo andis äsja heakskiidu Eesti Posti plaanile tõsta ajalehtede-ajakirjade kojukande hinda rohkem kui 11 protsenti. See samm tabab just maal elavaid inimesi. Tõusvad hinnad võivad viia selleni, et väljaspool linnasid kaob lehtede kojukanne üldse ära.
Ühtekokku vähenevad regionaalsed toetused ja investeeringud enam kui 40 miljoni euro ulatuses. Valitsus tüssas ka põllumehi – eelarvekava jagab lisaotsetoetusi lubatust kolm korda väiksema summa eest. Vaevalt et neile pakkus lohutust rahandusminister Martin Helme teravmeelitsemine, et viis miljonit on rohkem kui null miljonit. Seesama Helme hooples suvel oma valijatele silma tehes, kuidas ta võtab ette eelarve revisjoni ja viskab sealt välja kulud, mis „tiksuvad aastast aastasse vaid erinevate huvigruppide iseenda heaoluks“. Mis on sellest plaanist saanud? Mitte tuhkagi.
Aga tulevik?
Võrdluseks. Ratase esimene valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, suutis lühikese aja jooksul päris suuri asju ära teha just nõrgemate heaks. Paljuski Põhjamaade tasemele tõusnud lastetoetused on aidanud tuhanded lastega pered välja vaesusest või vaesusriskist. 15 miljonit lisaeurot huvitegevuse toetuseks aitab huviringi või trenni jõuda lastel, kel enne seda võimalust polnud.
Kui viimastel aastatel on päris korralikus tempos tõusnud õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike ja päästjate palk, siis järgmisel aastal kasvab siin-seal palgafond vaid paar protsenti. Näpuotsaga jagati veidi rohkem palgaraha juurde õpetajatele, et streiki ära hoida.
Ei saa üle ega ümber variserlikust plaanist lammutada praegune pensionisüsteem. Ühtpidi on teisest sambast vabaneva raha, sealhulgas sealt lahkujate tulumaksuga kavas lähiaastatel täita nii mõnigi valijaile antud lubadus ja lappida eelarveaukusid.
Asja traagiline külg on aga see, et tulevastel põlvedel tuleb selle eest maksta ränka hinda. Kui arvestatav osa pensionisäästudest peagi ära kulub, siis toob see kaasa selle, et 20-30 aasta pärast jääb pensionide maksmine üha enam meie laste ja lastelaste õlule. Rääkimata sellest, et paljud inimesed tõugatakse vaesusesse. Eriti kurb ja ebaõiglane on, et kõige valusamalt lööb see just kõige väiksema sissetulekuga inimesi.
Valitsuse otsus ühineda lõpuks Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse kokkuleppega väärib kiidusõnu. Teisalt ei kajastu kliimaeesmärgini jõudmise ambitsioon eelarves. Vastupidi – kärbitud on näiteks KredExi väikeelamute rekonstrueerimise meetme, päikesepaneelide toetuse ning taastuvenergia kütteseadmetele ülemineku toetuse mahtusid.
2020. aasta eelarve on kokku pannud ühepäevaperemehed, kellel puudub nii pikk plaan kui ka strateegiline lähenemine ja kes on valmis poliitilise hetkekasu lootuses röövima lastelt tulevikku. Tuleval aastal jätkab majandus kasvamist ja riigi tulud kosuvad. Sotsiaaldemokraadid seisavad algavates riigikogu eelarvedebattides selle eest, et uus eelarve muutuks hoolivamaks ja et parem elujärg jõuaks iga Eesti inimeseni.