Uus valitsus peab võtma oma prioriteediks taristu arendamise, sest see paneb majanduse kasvama ja tagab Eesti julgeoleku. Rail Baltic on meile sama tähtis kui laskemoon.
Taristuministri portfellis on tänavu ligi 800 miljoni euro jagu investeeringuid. Neist suurim ja kahtlemata olulisim on Rail Baltic. Loodan, et ka uus valitsus võtab selle raudtee arendamise oma prioriteediks ning kärbete retoorika ja muude kõlavate sõnavõttude kõrval leiab aega ka tegudeks. Paraku pole avalikustatud koalitsioonileppes sõnagi investeeringutest taristusse.
Eesti põhilised väljakutsed on hästi teada: nendeks on julgeolek ja inimeste toimetulek. Need on omavahel tihedalt seotud – kapital ei saa tulla riiki, mille püsimajäämises on välisinvestoritel kahtlusi.
Julgeolekusse aga tuleb panustada konkreetse rahaga kohe. Need vahendid tulevad teiste valdkondade arvelt – ehk majanduses jääb raha vähemaks. Sinna sekka võib lugeda ka viimaste aastate inflatsiooni, globaalse turbulentsi, kütuste ja toorainete kallinemise – kõik on seotud Vene diktaatori Putini sõjaga Ukraina ja Euroopa vastu.
Uued rahastusvõimalused on tulekul
Riigi ja rahva hakkamasaamiseks on vitaalselt vajalik, et uus valitsus hakkaks tegudele ning keskenduks taristu arendamisele. Ei pea omama NATO saladuste luba (mille nüüd loodetavasti iga minister omandab), et aru saada, kui oluline on kaitseplaanide vaates taristu. Olen sel teemal tihedalt suhelnud Euroopa Komisjoni volinike ja tippametnikega ning oma Läti ja Leedu kolleegidega.
Brüsseli koridorides võtab aina rohkem kuju plaan suunata täiendavad rahavood sõjalise mobiilsuse programmidesse. Arusaadavalt on Balti riigid selge prioriteet. Mida see meile tähendab?
Et lähiaastatel võib Eesti saada täiendavat raha põhimaanteede osa puuduolevate lõikude väljaehitamiseks 2+2 kujul, suurte viaduktide rekonstrueerimiseks ning Rail Baltica puudujäägi rahastamiseks.
Täpsed summad objekti täpsusega ei ole veel paigas, aga suund on õige ja meile kahtlemata positiivne. Riigieelarve strateegias pole nende vahenditega arvestatud ning nüüd tulebki Eesti esindajatel Brüsselis ja Euroopa pealinnades pingutada, et sõjalise liikuvuse rahastuspott realiseeruks.
Isamaa peab poole valima
Eestis ei ole palju inimesi, keda Rail Baltic külmaks jätaks – on nii tuliseid pooldajaid kui ka vastaseid. Hästi palju on ka skeptikuid, kes kahtlevad vajaliku rahastuse leidmises, ehitustempos ja veel sajas asjas.
Meie olukord on siiski päris hea – pool Eesti trassi on lepingutega kaetud ja töö käib. Suhtlus Läti ja Leedu kolleegidega käib nii ametnike kui ka valitsuste ja riigipeade tasemel. Enamik saab raudtee vajalikkusest aru ning aina enam adutakse ka selle riigikaitselist mõõdet liitlasvägede transportimisel.
Ometi on Eestis erakondi, kelle seisukohad on jäänud ambivalentseks. Ei üllata EKRE ja Keskerakonna soov korrata kunagise Vene Raudtee juhi Vladimir Jakunini argumente, et Rail Baltic pole vajalik ja peab jääma vaid olemasoleva ehk nn Vene laiuse juurde.
Kuid Isamaa suutmatus selles küsimuses poolt valida kurvastab. Oma reitingu õhulossi kõrval peab mõtlema ka Eestile ja ütlema selgelt: kas ollakse tugevate ja päriselt toimivate liitlassuhete ning Rail Baltica poolt või vastu.
Kahesugune kasutus
Kui aga vaatame suuremat pilti sellest, mida vajame liitlaste kiireks vastuvõtmiseks, siis vajadus on pelgalt teedest ja raudteedest laiem.
Peab olema piisavalt lennujaamu ja radu, mis saavad vajaduse korral üksteist asendada. Selles kontekstis oleks imelik isegi kaaluda Pärnu lennujaama erastamist. Peaks hoopis küsima: kas muu lennundustaristu vajab Lääne-Eestis ja saartel mingit täiendamist?
Kriitilist rolli mängivad ka sadamad, mis on meie raudteevõrgu väravateks. Öelda saab isegi enamat: ilma toimiva ja kaitstud sadamata ei pruugi raudteest väga palju kasu ollagi.
Seega pole juhus, et Rail Baltic ei alga vastupidiselt avalikule arvamusele Ülemistelt, vaid hoopis Muuga sadamast. On aeg pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuivõrd meie sadamad ja lennujaamad on piisavalt hästi arendatud suurte tehnika- ja inimjõu mahtude vastuvõtmiseks. Kuivõrd on nad kaitstud igasugu hübriidrünnakute vastu ja milline on võimekus kiirelt ühe kasutamise pealt teisele ümber lülituda.
Kõik need tegevused ja investeeringud on kulukad ja nõuavad poliitilist tahet. Samal ajal aitavad nad säilitada ja luua töökohti ja seda ka Tallinnast kaugemal. Samuti on nad kasulikud majanduskasvule ja loovad head eeldused ettevõtluse arenguks.
Peame harjuma sõjalise taristu kahesuguse kasutusega, et rahu ajal saaksime selle abil kasvatada meie heaolu, aga tõelise sõja hetkel oleks see meil vajalikus mahus olemas. Kui päris kriis algab, ei ole enam aega midagi ehitada. Tuleb kohe tegudele asuda.