Andrus Kivirähki artikliga „Usundiõpetus kui vaktsiin“ (EPL 05.01.24) saab mitmes punktis nõustuda, näiteks et tegemist on põneva õppeainega. Siiski mitte põhijäreldusega, et usundiõpetus vaktsineerib nendes tundides osalejaid religiooni vastu.
Tsiteerin eelmise lõigus viidatud artiklit: „Õppides tundma jumalate lõputut ja kirjut rida, on edaspidi väga raske suhtuda kasvõi ühteainsassegi neist teisiti kui inimfantaasia veidrasse vilja. Usundiõpetus oleks nagu vaktsineerimine – kes on selle läbi teinud, see enam haigeks ei jää“.
Ütlen kohe alguses, et praktikas ei pea see paika. Olen õpetanud usundiõpetust varsti kolmkümmend aastat, minu õpilastest on saanud nii ateiste kui agnostikuid, budiste kui kristlasi, vaimseid otsijaid kui maausulisi, küllap kedagi veel. Loomulikult olid nii mitmed õpilased enne gümnaasiumisse astumist mõne religiooniga seotud, kuid on ka neid, kes on otsused langetanud tudengipõlves või hiljem. Samas haakun ma rõõmsalt Kivirähki väitega, et usundiõpetus võiks ideaalis õpilasi vaktsineerida rumala usulise propaganda vastu.
Idee jumalast on kahtlemata olemas
Miks usundiõpetus ateismile ei vii? Minu esimene vastus on väga lihtne. Usundiõpetuse kriitilisel ja tasakaalustatud esitamisel, mis on selle õppeaine puhul endastmõistetav, on usundite tõsiseltvõetavuse argumendid niisama tugevad kui samast allikast lähtuvad ateistlikud argumendid.
Näiteks jumala mõistest lähtuvalt saab argumenteerida nii tema olemasolu poolt kui vastu. Idee jumalast on kahtlemata olemas ning Canterbury Anselmil või siis Rene Descartes-il on sellest väitest lähtuvalt väga nutikad mõttekäigud. Nimelt Anselm väidab, et kui idee jumalast on olemas, väljendab see midagi, millest pole enamat võimalik mõelda. Kui sellel ideel puuduks olemasolu, siis saaks sellest enamat mõelda, järelikult on Jumal olemas.
Samas võib jumala mõistest lähtuvalt argumenteerida ka tema olemasolu vastu eelkõige väites, et see mõiste on nii vastuoluline, et selle reaalne eksisteerimine on võimatu. Näiteks kurjuse küsimus, miks lubab väidetavalt hea Jumal süütute inimeste kannatusi. Või leerilaste kiusakas küsimus köstrile, kas kõikvõimas Jumal suudab teha nii suure kivi, mida ise üles tõsta ei jõua.
Usundiõpetuses neid argumente tutvustades ei tule sellest võrdluse tulemusest pelgalt ateism kuidagi välja.
Religioossus hoiab inimliiki elus
Toon ka teise näite. Ka bioloogid on mõtisklenud põhjuste üle, miks religioon ikkagi on ühiskonna ajaloos ja tänapäeval nii edukaks osutunud. Edukaks ka bioloogilises mõttes, see tähendab, et religioossed inimesed on lähedastest liikidest paremini suutnud jääda ellu ja anda rohkem järglaseid. Ühe võimalusena on nimetud, et ühised rituaalid tekitasid inimgruppidel tugeva meie-tunde ja kokkuhoidmise vajaduse, usk kõrgematesse jõududesse oli pigem kaasnähe. Samuti tuuakse välja võimalus, et kujutlus inimeste kõiki toimetamisi jälgivast Jumalast distsiplineerib ühiskonda ja soodustab inimestevahelist koostööd.
Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari (sünd 1976) toob välja religioossete lugude ja rituaalide poolt loodud eeliseid teiste imetajaliikide ees: „Lood esivanemate hingedest ja väärtuslikest merikarpidest andsid Homo sapiens΄ile sellegipoolest tohutu eelise, sest need lasid sadadel ning mõnikord tuhandetel Homo sapiens΄idel tõhusalt koos tegutseda, ehk teha midagi, mida neandertallased ja šimpansid ei suutnud.“
Tutvustades eelmistes lõikudes kirjeldatud väiteid usundiõpetusese tunnis, formeerub tavaliselt üsna ruttu ühine arusaam, et evolutsiooni käigus on inimene omandanud talle eeliseks osutunud tunnuse, religiooni, mis ühel või teisel kujul ka tänapäeval suure osa inimkonna maailmavaate osa. Edasi lähevad tõlgendused lahku.
Maailmavaade on iga õpilase vaba valik
Täiesti võimalik on mõista religiooni kui üht „inimfantaasia veidrat vilja“, mis pentsikul kombel on osutunud inimesele kasulikuks tunnuseks. Religioon ei kirjelda küll reaalsust, kuid sellel on olnud inimajaloo teatud perioodil täita oma roll. Selline ateistlik tõlgendus on igati tunnustusväärne.
Religioosne tõlgendus seevastu ütleb, et vaimolendid ja jumalik ilmutus on inimest saatnud kogu tema evolutsioonilise arengu vältel. Mingil arenguhetkel suutis inimene seda alati kohal olnud jumalikkust mõista ning hakkas looma rituaale ja lugusid, et kõrgema jõuga suhestuda. Selle suhestumise püüdega kaasnenud tegevused osutusid inimesele kui liigile kasulikeks.
Religioosne on ka tõlgendus, et evolutsiooni käigus hakkas erinevates vormides ümber sündiv organism üha paremini mõistma endas peituvat jumalikku sädet, õppis seda juhtima ning jõuab lõpuks sinnani, tal enam siia maailma ümber sündida pole vajadust.
Agnostiline arusaam kinnitab, et tark on küsimus religiooni päritolust – kas see tuleneb inimese sisemaailmast või välisest jumalikkusest – jätta lahtiseks. Pole piisavalt andmeid, et eelistada üht tõlgendust teisele.
Loomulikult pole kirjeldatud tõlgendused ainsad, need on esitatud lihtsustatult ning ka nende üle saab tundides arutada. Usundiõpetus on ideaalis dialoogiline õppeaine, s.t õpitakse tundma usundite teket, nende õpetust, usupraktikaid ning ollakse valmis korrigeerima oma seniseid arusaamu. Maailmavaate alused jäävad iga õpilase vabaks valikuks, kuid neid on lihtsam teha mitmekülgsete teadmiste baasil.
Toomas Jürgenstein vastab Kivirähale: usundiõpetus ei tee inimesest ateisti