Sotsiaaldemokraatide nimel täna riigikogus kõne pidanud Toomas Jürgensteini kinnitusel on üleminek eestikeelsele haridusele mitmetahuline ning raske teekond, kuid seatud eesmärk on ühisel jõul saavutatav.

Jürgenstein tõstis eestikeelse õppe puhul esile võtmetähtsusega aspektid, milleks on õpetajate, õpilaste ja õppemetoodika kõrval ka lapsevanemate ning kogukondade tugi.

„Kui eesti keele õpetajal on palju tööpakkumisi, siis valib inimene selle, kus töökoormuse, elukeskkonna ja palga suhe on kõige paremini paigas, täna selleks kool veel ei ole. Olen käinud ka Ida-Virumaal, Jõhvis ja Kohtla-Järvel ja tean, mida tähendab õpetajate puudus. Ma loodan, et see mure saab tänu inspireerivatele uutele koolidele  ja palgatõusule vähemalt osaliselt lahendatud. Optimismi pakuvad ka õpetajad,“ märkis Jürgenstein.

Kindlasti toetab eestikeelsele õppele üleminekut Jürgensteini sõnul see, kui eri emakeelega õpilased hakkavad omavahel tihedamalt suhtlema.  „Näen seda oma klassi puhul. Seal õpivad Ivan ja Alessia, kes mõlemad annavad oma temperamendi, kultuuritausta ja siirusega mu klassile palju juurde. Alessia küpsetab vahel kogu klassile muhvineid, Ivan õmbleb endale ise elegantseid riideid,“ sõnas Jürgenstein. Tema hinnangul on põhjust kõige lootusrikkam olla metoodika puhul, kuna parimad ja nutikad keeleõppe meetodid on tegemas võidukäiku.

Lapsevanemate ja koolikogukondade puhul on probleemid tunduvalt tõsisemad. „Küsimus on, kas me suudame selle ülemineku meile ühiseks asjaks teha, ainult siis võime edukad olla. Näiteks läti ja vene kogukonna vahel on suhtlemine tihedam ja lätlastel ongi üleminek ammu tehtud. Samas ütleb pisut teises võtmes  karmilt  Andrei Hvostov, et eestlased ja venelased ei ela Eestis mitte koos, vaid kõrvuti,“ rääkis Jürgenstein. „Siiski kaalub Narvas eestikeelset gümnaasiumi rajava Irene Käosaare optimism Hvostovi pessimismi üles.“

Raskustele vaatamata on ühine eesti keel koolikogukondades võimalik asi – me saame hakkama, lõpetas Jürgenstein.