Mõeldes usundiõpetusele ja LGBT ühingu toimetamistele, siis väga tahaks, et nende teemade ja sündmustega kokku puutuvad inimesed meenutaksid kõikides kultuurides ja usundites tuntud kuldset reeglit: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid, kirjutab sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein.
Pisut rohkem kui kakskümmend aastat tagasi hakkasin Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetama religiooniõpetust. Aja jooksul on see õppeaine kandnud erinevaid nimesid – kooli usuõpetus, usundilugu, religioonilugu, religiooniõpetus, usundiõpetus. Tegelikkuses polegi õppeaine nimel erilist tähtsust, oluline on sisu.
Oleme tundides koos õpilastega uurinud maailma usundeid ja arutanud mitmete usuliste probleemide üle. Tegemist on tavalise õppeainega teiste seas, kuid usun, et mingi killu maailma mõistmiseks see õpilastele lisab.
Paarkümmend aastat tagasi õpetamisega alustades ei kulgenud asjad sujuvalt. Ikka kuuldus arvamusi, et juba tunnis osalemine võib õpilaste mõjutada religioossuse suunas, avaldati kahtlust, et tundides toimub informatsiooni kallutatud esitamine, mingil hetkel sattus õpetamine isegi vastuollu tollase õiguskantsleri Allar Jõksi hinnanguga, kelle arvates ei tohtinud õppeaine olla humanitaarsuunas kohustuslik.
Mäletan ka üht üsna rahvavaest, kuid tartlastest koosnenud protestimarssi usundiõpetuse õpetamise vastu, kus kanti loosungit “Jätke lapsed rahule”. Enam-vähem analoogilisi loosungeid võis kohata ka 1. novembril Tartus peetud protestimiitingul noortekeskusse kavandatud LGBT-teemalise arutelu vastu.
Küllap on selge, et meenutasin oma õpetajatöö algust seoses möödunud nädala reedel Tartus toimunud meeleavaldusega. Olgu kohe öeldud, et minu hinnangul on Tartus on väga head noorsootöötajad, kes toovad noored kokku, pakuvad huvialast tegevust, väärtustavad sõprust ja truudust, toetavad tõrjutuid. Paljud nende poolt toetatud väärtused on noortele olulised ka hilisemas pereelus.
Tean ka seda, et analoogiad pole kunagi täielikud, kuid minu jaoks isiklikult on kõnekad paralleelid viimastel nädalatel toimunud LGBT ühingu ründamise ja usundiõpetuse alguse vahel: mõlemal juhul kerkisid süüdistused propagandas, algas süüdlaste otsimine – oli selleks siis sotsiaalminister Tanel Kiik või Eesti religiooniõpetuse ülesehitaja Pille Valk.
“On ju Heade mõtete linnas üsna kohatu avaldada meelt teadmiste vastu, küllap seepärast pididki reedese ürituse organiseerijad mujalt Eestist lisaväge tooma”
Reedestele sündmustele tagasi vaadates tundub esmalt, et miitingu keskne idee oli siiski juba eos määratud läbikukkumisele. On ju Heade mõtete linnas üsna kohatu avaldada meelt teadmiste vastu, küllap seepärast pididki reedese ürituse organiseerijad mujalt Eestist lisaväge tooma ning kihutuskõnelejaid otsima. Oli meelikosutav, et oma sõpru toetama tulnud Tartu noored näitasid, et ka neil on sellel teemal (tasa)kaalukas sõna öelda.
Tulles tagasi paralleelide juurde, siis mäletan ka seda, kui sageli haagiti usundiõpetuse vastu suunatud sõnavõtuga kaasa protest, miks rahastab riik usuorganisatsioone. Näiteks teravalt tõstatatakse see küsimus Ervin Õunapuu 2004. aasta filmis “Lihtsad küsimused”.
Olen ikka olnud seisukohal, et mõistva ühiskonna ülesehitamiseks on vajalik, et usuliste ühenduste püüdlused, seisukohad ja kahtlused oleksid laiemalt kuuldavad ning teatud riiklik toetus selleks on tarvilik (ma ei räägi siin sakraalehitistest, ka nende korrashoiu toetamine on loomulik, kuid see on teine teema) – ükskõik, kas ma kõikide nende seisukohtadega nõustun või mitte. Täpselt samuti arvan ma LGBT ühingu kohta.
Tean väga hästi, et igal seisukohal on oma minevik ja lugu. Nii mõnigi minu hea sõber suhtus omal ajal usundiõpetusse suure kahtlusega, enamik neist on nüüdseks selle õppeainega leppinud. Samal ajal olen ka ise suhtunud LGBT ühingu tegevusse skeptiliselt, aga nüüd arvan, et nad teevad ühiskonnas rasket ja vajalikku tööd.
Teoloogina mõistan, et religioossetest allikates võrsuvad arusaamad on püsivad ja Eesti oludes pigem konservatiivsed, minulegi meeldib aeg-ajalt ümiseda laulu “Give Me That Old-Time Religion”. Siiski mõistan religioosseid hoiakuid alati uuenevatena, kus püsivale maailmavaatelisele alusele lisandub aja jooksul üha kasvav mõistmine ja seda kindlasti ka kunagi kõrvaleheidetute vastu.
Mõeldes veel kord usundiõpetusele ja LGBT ühingu toimetamistele, siis väga tahaks, et nende teemade ja sündmustega kokku puutuvad inimesed meenutaksid kõikides kultuurides ja usundites tuntud kuldset reeglit: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sinule teeksid.
Võttes aga kokku reedesed sündmused Tartu raekoja platsil, siis jäi see meelde päevana, kui õhtul võisin rahulolevalt tõdeda: “Täna on uhke olla tartlane!”