Mulle näib, et nende inimeste identiteet, kes tunnevad, et sõna Eestimaa või eestimaalane kasutamise pärast läheb rahvuslusest midagi kaduma, on õige habras ja vastandumisele rajatud, kirjutab riigikogu sotside fraktsiooni liige Toomas
Umbes 200 000 aastat tagasi elas Aafrikas naine, keda hellitlevalt kutsutakse Aafrika Eevaks, meie kõigi mitokondriaalne esiema. Mingil hetkel hakkasid inimesed liikuma teistesse maailmajagudesse, kujunesid välja erinevad rassid, keeled ja rahvused. On loomulik, et inimene peab endaga lähedaseks esmajärjekorras endaga keeleliselt ja kultuuriliselt sarnaseid rahvuskaaslasi, kuid kahju oleks, kui intelligentse, empaatilise ning mõistva rahvuslase asemel hakkab avaliku kuvandina domineerima pigem rahvuslase karikatuur.
Aastavahetusel jäid meelde ühe end igal sammul rahvuslikuks nimetava erakonna liidrite reljeefsed hinnangud. Hurjutati presidenti, et kasutas liiga palju sõnu Eestimaa ja eestimaalased ning peamiste vaenlastena nähti mitmes erakonnas redutavaid rahvusriikluse reetureid ja kollaborante.
Ühtpidi tundub mulle, et eelmises lõigus kirjeldatud etteheidetega alahinnatakse rahvast intellektuaalselt. Rahvas on ju lugenud, et Eesti riikluse ühe alusena on kirja pandud «Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele». Meenuvad laulud «Eestimaa su mehemeel /../», «Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa /../» või siis see, kuidas 1988. aastal kogunes 300 000 inimest lauluväljakule üritusele «Eestimaa laul».
Mulle näib, et nende inimeste identiteet, kes tunnevad, et sõna Eestimaa või eestimaalane kasutamise pärast läheb rahvuslusest midagi kaduma, on õige habras ja vastandumisele rajatud. Vastava identiteedi toitmiseks tuleb pidevalt otsida vastandumiseks põhjuseid, meetodiks võib tänapäeval olla näiteks libauudiste tootmine ja levitamine, mida müütiline peavoolumeedia pidavat vältima. Intellektuaalselt alahinnatud rahvuslus võib kujuneda sarnaseks fundamentalistliku usuorganisatsiooniga, kus ratsionaalsed argumendid kaotavad jõu ning loeb vaid pühendumus. Niisugusele maailmavaatele saab vaid kaasa tunda.
Teisalt, vahel tundub mulle, et rahvusluse mõistest tahetakse üha rohkem eraldada ka empaatiavõimet. Näiteks kuulsin mõtteid estofoobidest, rahvusriikluse reeturitest ja kollaborantidest hiljuti riigikogus, kui võeti vastu otsus, et õigusabi taotlust võib peale eesti keele esitada ka mõnes Eestis enam levinud muus keeles. Otsus, mis ei puudutanud mingil moel kohtu töökeelt, oli eelkõige inimlik. Nii nagu hea erakonnakaaslane Hardi Volmer Õhtulehes selles küsimuses ütles: «Olen igati parlamentaarse debati poolt, kuid niisama kirglikult seisan inimlikkuse poolt ning hirmutamise ja eksitamise vastu.»
Olla rahvuslane on austusväärne ja tõsiseltvõetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Rahvusluse intellektuaalne ja emotsionaalne nudimine aga võib muuta tõsise maailmavaate karikatuuriks. Ja sellest on kurb.