Mäletan üht paarikümne aasta tagust matka lähispolaar-Uuralis. Päev oli täis seljakoti raskust, higi, ligitikkuvaid parme ja sääski. Otsisime juba tund aega ööbimiseks sobivat kohta, kuid olime sattunud vastikult soisele alale. Otsustasime pisut mäeküljele tõusta ja üsna ootamatult avanes meie ees lagendik, kust voolas läbi end kahte harusse uhtunud kiirevooluline oja.

Lagendikul oli paar kuivanud puud, mis sobisid ideaalselt lõkkeks, mägedest puhuv tuul pühkis minema suurema osa verejanulistest putukatest. Peas hakkas helisema vendade Urbide poolt tuntuks lauldud laul „Sealt künkalt algas imeline aas“. Täna tean ka seda, et Jaan Krossi originaalsõnades on „aasa“ asemel „laas“.

Mu maitsemeeled meenutavad tänaseni, kui hästi maitses tollel õhtul kuum tee sortsu piiritusega, mida sai endale tembitud rohkem kui üks tassitäis. Kindlasti oleks ma olnud ülimalt solvunud ja vihane, kui keegi oleks tol hunnitul õhtul, kui ma pilguga mägedes nii müstilist tähistaevast mõõtsin ja tantsivaid lõkkeleeke silmitsesin, minu piiritusega teekruusi ümber ajanud või ära võtnud. Samas ma ei salga, et elus on olnud momente, mil oleksin olnud tagantjärgi  tänulik, kui keegi mu õieli klaasi viina asemel vett oleks valanud või sõbralikult öelnud, et peame nüüd joogiga vahet.

Alustasin piltlikult, sest minu meelest on võimatu alkoholiga seotud teemasid ja tundeid ühes artiklis tervikuna käsitleda ning seetõttu püüan järgnevalt vaid mõnda aspekti puudutada.

Kahtlemata on alkohol ja selle tarbimine teemad, kus segunevad tootjate, tarbijate ja riigi huvid, ühiskonna harjumused ja traditsioonid, inimeste füüsiline ja vaimne tervis jne. Alkoholi pruukimise näidete skaala ulatub armulaua rituaalis kasutatavast veinilonksust kirikutes kuni iga päev uut alkoholikogust otsivate inimvaredeni. Veikko Huovinen näitlikustab oma pisut unustatud raamatus „Joodiku eetika“, kuidas aastas keskmiselt joodud pudelite rivi ulatub ühest mõisasaali otsast teise.

Kui vaadata ajalukku, on riik on alkoholi müügi pealt ikka tulu teeninud. Aktsiiside eest vastutab meil rahandusministeerium, kus jälgitakse läbimüüke, prognoose, piirikaubandust jne. Möönan, et tänane minister Toomas Tõniste on teemat käsitlenud mõneti ebalevalt, peaminister Jüri Rataski kinnitas mõned päevad tagasi, et Tõnistel ei ole 35 miljonit „padja alt“ leitud raha, et aktsiistõusu ära jätta. Mulle on tänase valitsuse juures alati meeldinud paindlikkus ja lähtumine parimast teadmisest, mitte Exceli tabelist. Järgnenud valitsuse istungil osa rahast leiti ning aktsiis tõuseb vähem kui plaanitud.

Samas on alkohol ka terviseteema, millega käivad kaasas mured ja probleemid. Kõik analüüsid näitavad, et Eesti inimeste tervise seisukohalt peaks püüdma alkoholi tarbimist vähendada ning töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski oleks vilets mees, kui ta seda ei üritaks. Loomulikult on alkoholitarbimise vähendamine kompleksne teema, kus oma osa mängivad hind, alkoholi nähtavus ja kättesaadavus, ühiskondlikud hoiakud jne. Igatahes on Jevgeni Ossinovski arvud muljetavaldavad: tänavu kümne kuu jooksul oli 52 alkoholisurma vähem kui möödunud aastal, alkoholijoobes kuritegusid 20 protsenti vähem, joobes juhtide osalusel on saanud 40 inimest vähem vigastada jne.

Kui püüaksin alkoholi teemat pisutki üldistada ja lahendust otsida, siis minu arvates on see koht, kus peab rääkima suuremeelsusest. See teema nõuab suuremeelsust ja vastutustunnet tootjatelt, et nad „Alkoholipoliitika rohelise raamatu“ põhimõtteid silmas peaks. See nõuab suuremeelsust opositsioonilt, et mitte rõhutada pelgalt efektset piirikaubandust, vaid nad mõtleksid enne kriitikat võrdlevalt Eesti ja Läti tervisenäitajatele.

See nõuab vastutustunnet ka koalitsioonilt, sest eelmises lõigus toodud tervisenäitajate põhjal oleks lihtne süüdistada opositsiooni, et nad ei hooli füüsiliselt ja vaimselt purunenud eludest. See nõuab suuremeelsust ajakirjanduselt, sest alkoholireklaami vähenemine meediaväljaannetes toob kaasa vähenevad sissetulekud. See nõuab alandlikkust riigilt, et tunnustada teisi riike, kus asjad on meist paremini: olen ise kogenud 1990ndate keskel Reykjaviki nädalalõpu metsikut melu, kuid kõik andmed kinnitavad, et Islandil on alkoholi tarbimine liikunud tasakaalukamasse suunda.

Kõneldes alkoholi tarvitamise kultuurist Eestis, siis tunnistan, et küllap jäävad mind ja paljusid minusuguseid sellel teemal valdama vastuolulised tunded, mida püüan ilmestada kahe lasteraamatu abil. Lugesin täiskasvanuna Astrid Lindgreni „Vahtramäe Emili“ ja mul oli siiralt kahju, et Emil karskustõotuse andis – tulevane vallavanem võiks mõne õlle ikka endale lubada. Teisalt, küllap on igaühel mõne tuttava peal realiseerunud üks masendavamaid stsenaariume eluks, nii nagu joodikul Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis“:

„„Mispärast sa jood?“ küsis väike prints.

„Et unustada,“ vastas joodik.

„Mida unustada?“ päris väike prints, kelle temast juba kahju hakkas.

„Et oma häbi unustada,“ tunnistas joodik ja laskis pea norgu.

„Missugust häbi?“ Uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.

„Häbi, et joon!“ kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.“

Tulen lõpetuseks tulen tagasi artikli algul kirjeldatud matka juurde, kus minu jaoks realiseerus väikeses grupis alkoholipoliitika ideaal. Alkohol pakkus tol lagendikul ja ka mitmel järgneval õhtul suurt naudingut ja rikastas õhtuid. Et aga minna edasi, näha lummavaid paiku, mägijärvi paaliatega, vulisevaid ojasid ja tunnetada vanade mägede puudutust, ei tohtinud piiritusega liialdada. Piirituse hind oli meie väikesele grupile kallis, sügaval plaskusse peidetuna oli see silmale nähtamatu, kättesaadav vaid ühisel otsusel ning ainus reklaam, mis mind matkal saatis, oli väsimuse suurenedes silme ees tõusev külma õllekannu kujutlus.

Loomulikult pole avatud ühiskonnas kirjeldatud ideaale lihtne saavutada, olematuks see neid aga ei tee. •