Paavst Franciscus I lahkus loetud tunnid pärast ülestõusmispühadel peetud traditsioonilist kõnet Urbi et Orbi (Linnale ja maailmale), mille keskseks sõnumiks oli soov vabaduseks ja rahuks maailmas. Tänases ühiskonnas räägitakse vähe surma ilust, kuid paavsti selline lahkumine oli väärikas, kaunis ja ülev.

Kindlasti kirjutatakse paavst Franciscus I valitsemise ajast süsteemseid ja ammendavaid ülevaateid, püüan järgnevalt välja tuua vaid mõned tema elu aspektid, mis võiks tänases üsna sekulaarses Eestis kõnekad ja mõtlemapanevad olla.

Jagan algatuseks üht subjektiivset usulist kogemust, mis mulle paavsti lahkumise hommikul osaks sai. Vahetult enne, kui teade Paavst Franciscuse surmast minuni jõudis, olin lugenud Lõuna-Aafrika peapiiskopilt Desmond Tutult pärinevat tuntud ütlust: „Kui misjonärid Aafrikasse tulid, oli neil piibel ja meil oli maa. Nad ütlesid: „Palvetagem.“ Sulgesime palvetamiseks silmad ja kui need avasime, oli meil piibel ja neil oli maa.“

Esimene mõte oligi, et paavst Franciscus oli ikka nendega, kellel oli piibel, kuid kellelt sümboolselt või praktiliselt maa oli võetud. Oleme sageli ehk liiga mõjutatud kõrgkatoliikluse särast ja Roomas hiilgusest, mida on meieni toonud näiteks filmid „Konklaav“ või sari „Noor paavst“. Peamine katoliiklus elab aga lihtsates külades ja töölismajades, olgu selle kirjelduseks tänuväärselt uuesti eesti keeles välja antud Giovanni Guareschi „Don Camillo väike maailm“.

Lahkunud paavst, kes eelistas elada lihtsas külalistemajas, kanda kuldse asemel valget, eelistada hõbedat kullale, kuuldavasti andis juhised ka uhkest kirstust loobumiseks, näitas solidaarsust just lihtsate inimestega.

Ilus kooslugemine

Teise mõtteni viis sündmuste sümboolne kokkulangemine. Täna 21. aprilliks kell 11.45 olid Eesti kristlased kokku leppinud Meie Isa palve kooslugemise. Tõenäoliselt oli teade paavsti surmast selleks hetkeks enamiku sellel lugemisel osalejateni jõudnud. Ja mis sündis, oli ilus, erinevate kirikute kristlased lugesid Meie Isa palvet ning olen kindel, et suur osa neist mõtles ka lahkunud paavstile. Tekkis suur oikumeeniline ühtsus, ka paavst otsis alati seda, mis ühendab, mitte lahutab.

Mulle näib, et paavst Franciscus suutis oma avatud olekuga hajutada mitmeid stereotüüpe. Olgu või sõna jesuiit, millel Eesti keeles on kurjakuulutav või isegi mõrvarlik tähendusvarjund. Paavst näitas, et jesuiidiks olemine võib tähendada vaimset ärksust, avatust ning uute ideede testimist.

Eks nii mõnigi kord silusid ja selgitasid Vatikani ametnikud paavsti väljaütlemisi, mis pisut jäikade reeglite taga inimesi nägid. Puudutasid need paavsti ütlused siis homoseksuaalsete inimeste kooselu, armulaua jagamist uuesti abiellunutele või naiste kaasamist kõrgematesse ametitesse. Ka traditsiooniline kirik vajab muutuseid, paavst viitas nendele, suures organisatsioonis võtavad muutused lihtsalt aega.

Paavstiks saades oli Franciscus purustanud mitu klaaslage, sündis ta ju väga lihtsasse perekonda, isa raudteetööline ja ema koduperenaine, kodus veel neli õde-venda ja ometi sai temast maailma üks mõjuvõimsamaid liidreid. Diktaator Jossif Stalin olevat kord püüdnud provokatiivse küsimusega: Mitu diviisi on paavstil?“ paavstide mõjujõu kahtluse alla seada. Aga paavstid on näidanud, et nendega tuleb arvestada rohkem kui mõne endast heal arvamusel oleva diktaatoriga.

Kohtumine Greta Thunbergiga

Tahaksin veel esile tuua sümboolset kohtumist umbes kuus aastat tagasi. Kaks inimest, kes on saanud või saavad ajakirja Time aasta inimeseks, paavst Franciscus ja Greta Thundberg, kohtuvad Vatikanis Püha Peetruse platsil, suruvad kätt ja paavst innustab Gretat kliima eest seismist jätkama. Mõlemad tunduvad teineteist mõistvat, üks seisab peamiselt inimeste vaimu, teine planeedi tervise eest.

Kokkuvõttes jääb täna paavst Franciscusest mälestus mehest, kes oli tagasihoidlik, seisis vaeste ja rõhutute eest, otsis dialoogi erinevate religioonide ja maailmavaadetega, hajutas stereotüüpe ning rõhutab loodushoidlikku eluviisi. Sellist koormat suudavad kanda vaid suured inimesed ja sedagi Jumala abiga!

Toomas Jürgenstein: paavst, kes mõistis vaesust, homoseksuaale, lahutatuid ja naisi