Keegi ei kahtle, et tarkadel valikutel on noore inimese elus ülioluline osa ja mõtestatud otsuste langetamise tähtsust tuleb koolis igati rõhutada. Ja kindlasti ei piirdu õpilaste valikud vaid tulevase elukutsega. Seepärast arvan, et mitmetes arvamusavaldustes välja toodud abinõu õpilaste valikute kergendamiseks – karjääriplaneerimise tähtsuse tõstmine –, on vajalik, kuid vaid üks komponent. Vaatlema peaksime koolikorraldust ja õppekava, kuivõrd need toetavad õpilase oskust valida, selle tähendust mõista ja otsuste eest ka vastutada.

Mõned sel teemal avaldatud arvamused on jäänud hinge kriipima. Näiteks tekitab minus siiani mitmeid mõtteid noore õpetaja Triin Toomesaare artikkel «Eesti kool toodab PISA-testide kõrgetele tulemustele vaatamata alltöövõtjaid» (PM 06.01). Eesti koolile on seal antud karm hinnang: «Teisisõnu, me võime küll paikneda PISA-edetabeli esiotsas, ent nii kõnealune test kui ka riigieksamid mõõdavad ja demonstreerivad eelkõige seda, kuivõrd häid liinitöölisi me välja koolitada oleme suutnud.»

Üheltpoolt arvan, et noore õpetaja värske pilk kooliellu võib seal märgata asju, mida aastaid koolis töötanud inimesed ei pruugi tähele panna. Teisalt, ehkki arvan, et autor on oma kogemust liialt üldistanud ja teatavaid stereotüüpe rõhutanud, paneb noore õpetaja pessimism mõtlema elukutsevalikute eelduste üle laiemalt.

Mulle näib, et puhaste gümnaasiumide soosimisega on astutud väike samm õpilastele valikuvajaduste suurema teadvustamise poole. Paljudel õpilastel pole enam võimalik olla 12 aastat seotud ühe kooliga. Mulle tundub, et põhikooli ja gümnaasiumi ühendavas koolitüübis on üheksandikel väiksem võimalus ettevaatlikult täiskasvanute maailma siseneda. Ka edasiste õpingutega seotud valik ei tõuse nende puhul nii teravalt üles kui eraldi põhikooli lõpetajatel. Valikute tegemine on üks moment, mis annab eraldi põhikoolis ja gümnaasiumis käinud õpilastele väikese eelise kaheteistkümneks aastaks ühte struktuuri jäänute ees.

Teisalt on kooli lisandumas ka mõningaid õpilaste valikuvõimalusi pärssivaid asjaolusid. Näiteks uus gümnaasiumi eksamisüsteem, mis sätestab kohustuslike riigieksamitena kõigile emakeele, matemaatika ja võõrkeele. Puudub võimalus valida loodusaineid, ajalugu, ühiskonnaõpetust või geograafiat. Mulle näib, et see on hoop ka loodusainete ja ajaloo autoriteedile ning nende õppeainete juurde kuuluvaid valikaineid võtavad õpilased vaid juhul, kui riigieksamite toetuseks valitud lisakursustest aega üle jääb. «Loodusteadlasena olen ma alati mitmekesisust väärtuseks pidanud ja uus eksamisüsteem vähendab seda,» kommenteeris järgmisel aastal rakenduvat eksamikorda üks Eesti hariduselu kunagisi juhte.

Valikute harjutamiseks peab õpilastele andma võimaluse teha vigu ja kogeda eksimusi, mida ta ise parandada saab. Sellist lähenemist soosivad eelkõige dialoogid ja diskussioonid ning avastusõpe, milleks praeguse õppekavade ülekoormatuse puhul sageli aega ei jätku. Samuti ei saa ma mööda valikute maailmavaatelise taustaga tegelemise vajalikkuse rõhutamisest, sest neid teemasid käsitlevad filosoofia ja religioonilugu kipuvad paljudes koolides marginaalsesse positsiooni jääma. Ometi on paljude valikute puhul eeldatavat tulemust hinnates oluline mõelda näiteks John Stuart Milli väitele, et on parem olla vähem rahulolev Sokrates kui rahulolev lollpea, või siis Søren Kierkegaardi võrdpildile, et tõelise valiku puhul on tegemist hüppega tundmatusse.

Võib-olla peaks koolis pisut enam soosima õpilaste võimalusi valikuid teha ja nende eest vastutada. Praegu on paljudel juhtudel tegemist suunatud või sundvalikutega. Ma pole päris kindel, kuivõrd valmistab selline süsteem õpilasi ette eluks.

Allikas: Postimees