Ei saa eitada, et täna on ühiskond omajagu lõhestunud. Selgeid erimeelsusi tekitavate aktuaalsete teemadena võiks nimetada olla uusi makse, eelkõige automaksu, abieluvõrdsust, peretoetuste kärpimist või nõukogudeaegsete monumentide staatust. Aga samuti arusaamist globaalsest soojenemisest, vaktsineerimisest, energeetikast, metsandusest ja loomulikult ka Ukrainas möllavast sõjast ning sõjapõgenikest, kirjutab õpetaja .
Miks inimesed sageli kahte leeri jaganud must-valge vaade on Eestis ja küllap ka maailmas süvenenud, selleks on minust palju paremaid selgitajaid. Kui vaatan põgusalt näiteks poliitikasse, siis on vastanduste püstitajatel ja nende hoidjatel on tavaliselt suurem edu kui mõistliku kompromissi otsijatel. Nõnda võib ainult kahjutundega vaadata minevikku, kui näiteks uute valitsuste sada kriitikavaba päeva põhimõte oli veel jõus.
Ühiskonda lõhestavad teemad jõuavad ka kooli ja loomulikult tõusevad küsimused, kuidas peaks nende ilmnemisel õpetaja toimetama. Näiteks kas ja kuidas peaks õpetaja teatud poliitilise, meditsiinilise või eetilise äärmuse esile tõustes reageerima või missuguse piirini neid ignoreerima? Ja kuidas reageerida nõnda, et see poleks ühe maailmavaate propageerimine? Kuidas jätta õpihimu ka ilmselge rumaluse rääkijale? Loomulikult annan aru, et vastavate küsimuste tõusmine on ainespetsiifiline, samas klassijuhatamisel, vahetundides ja õppekäikudel õpilastega suheldes võivad need küsimused jõuda kõigi õpetajateni.
Mu suvisele lugemislauale jäi Uku Masingu 1939. aastal kirjutatud artikkel «Kristluse ülesandeid» ning sellest inspiratsiooni saades tekkis eelmistes lõikudes kirjeldatud teemal uueks kooliaastaks mõni üsna subjektiivne mõte ja soovitus.
Esmalt viis Masingu artikkel mõttele, kas õpetajat üldse kuulatakse, sest ta kirjutas: «Oli aeg, kus usuti preestrite sõnu, oli aegu, kus usuti pastoreid. Nüüd seltskond on leidnud, et kasulikum on uskuda arste ja advokaate.»
Tõsi on, et autoriteetide roll ühiskonnas on olnud muutuv. Praegused suunamudijad ja arvamusliidrid ei ole sageli enam ka Masingu nimetud arstid, kes on ise hädas libameditsiini vohamise ja vaktsiinivastasusega. Samas võin oma kogemuse ja eri ajal korjatud tagasiside koha pealt öelda, et hea üldhariduskooli õpetaja mõju on paljudele õpilastele täiesti olemas. Arvan ka, et seda mõju võiks ettevaatlikult rakendada viisil, et tulevikus oleks kujunevatel noortel võtta soovi korral vastukaal vastandumist ja ühiskonda lõhkumist võimendavale vaatele. Toon järgnevalt veel teise mind inspireerinud tsitaadi Masingu artiklist.
Autoriteetide roll ühiskonnas on olnud muutuv.
«Lapse suhe maailma on hoopis erinev vana inimese omast, ta hoiak erineb põhjalikult. Vanale on kõik endastmõistetav ja seetõttu ükskõikne, lapsele on kõik imelik ja selletõttu pole talle midagi ükskõik. Talle on omane aukartus iga asja vastu ja kui vanad õpetaksid teda nende seas elama, mitte neid hävitama ja lõhkuma, siis vist jääks inimese hoiak kogu elu jooksul selliseks ja õigemaks.» Loomulikult tuleb suhtuda sellesse ukumasinglikult resoluutselt ja kaheksakümmend aastat tagasi kirja pandud mõttesse loovalt, kuid mitmekesiste asjadega rahulikult koos elama õpetamine noortele on väärt proovimist.
Järgnevalt püüangi välja tuua mõne subjektiivse reegli, millest võiks koolis ühiskonnas levinud vastanduste leevendamiseks kasu olla. Olen ka mõningates varasemates artiklites kirjutanud analoogilistest mõtetest (nt PM 27.06.2016), kuid olud muutuvad ja nii nagu piibli puhul vajab iga põlvkond oma tõlget, vajavad ka õpetajate kirjutamata reeglid muutunud oludes uuesti läbikirjutamist.
Paljud raudvaralised asjad on ja jäävad koolis endastmõistetavaks. Olgu selleks näiteks lähtumine hetke parimast teaduslikust teadmisest, käigu see siis globaalsest soojenemise või vaktsineerimise kohta.
Kadunud Tartu Ülikooli Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti tegi selget vahet kriitikal ja kritikaanlusel, ja see on ka koolis väga oluline eristus. Kriitiline ja analüüsiv suhtumine maailma, väljakäidud seisukohtadesse ja hoiakutesse, on tänuväärt ja kõigile väga vajalik omadus. Valimatu kriitika aga on midagi lammutavat, kahetsusväärset ja tüütut. Õpetajal on võimalik siin arutlusi juhtida nõnda, et igati kohane kriitiline analüüs destruktiivseks vaimseks kambakaks üle ei lähe.
Pikaaegse Õpetajate lehe toimetaja Raivo Juurak on sõnastanud põhimõtte, et inimesega rääkides, tema motiive hinnates ja suheldes tuleks «Kahtlustada head!» Sageli selgub, et ka kõige mõistusevastasemale seisukohale või mõttele on olemas poolratsionaalne, isikust tingitud või kurb seletus. Selle põhimõtte rakendamine ei lõika ära dialoogi ka raskemate õpilastega. See on oluline, sest Eestis pole liiga palju inimesi, kedagi ei tohi maha jätta ja iga noore inimese areng on tähtis.
Hugo Treffneri Gümnaasiumi pikaaegsel füüsikaõpetajal Madis Reemannil oli aga tavaks öelda: «Harjutamine teeb harjutajaks». Tõepoolest, ühe mõtte kordamine võib kivistada teatud seisukoha, selle muutumine võib tunduda katastroofina ning muutmise taotlejad kurjad inimesed. Harjutamine on oluline, kuid see peab olema seotud loovuse, avatuse ja arenguga.
Loomulikult ei ole koolil jaksu ega võimalust ühiskonna lõhede kinni nõelumiseks Ometi on ka väike panus ühiskonna terviklikumaks sidumisel kindlasti teretulnud! Seda saab teha üksnes koostöös õpetajate, õpilaste ja koolide juhtkonna vahel.