Küllap on paljud arstid tunnetanud ratsionaalsete argumentide nõrkust libameditsiini ühe eredama näite MMSi leviku puhul. Ma olen väga lootnud, et analoogilisi nähtuseid haridusse ei imbu. Kahjuks astub Henn Põlluaasa artikkel „Vasakvalitsus käivitab hiiliva sundvenestamisprogrammi“ (EPL 13.08.2018) jõuliselt vandenõuteooriad ja asjatundmatust külvama ka haridusmaastikul.
Analoogiliselt MMSiga võib ka Põlluaasa artiklit lugedes mingil hetkel tunnetada, et ratsionaalne lähenemisega tekstis toodud väidetele muutub võimatuks. Autor kasutab sõnu ametlik kakskeelsus ja uusvenestamine, kuid tal ei tundu aimu olevat keelekümbluse erinevate meetodite levikust, keelekümblusega liitumise tingimustest, pädevate õpetajate olemasolust jne. Võib-olla on selline asjatundmatus isegi hea, sest teksti tõsiselt võttes tuleks välja, et autor solvab tuhandeid lapsevanemaid, sadasid õpetajaid, kümneid ametnikke, valvsaid kaitsepolitseinikke jne, kes on olnud naiivsed ja rumalad, lasknud end ära kasutada ja pole hiilivat venestamist märganud enne kui valgel hobusel kohale kapanud sõnumitooja seda oma artiklis neile kuulutas.
Kui ratsionaalsus ei aita, tekib küsimus teiste lähenemiste võimalikkuses. Teoloog Reinhold Niebuhr on tegelenud religioosse usu ja huumori seostega. Tema arvates seob usku huumoriga asjaolu, et mõlemad tegelevad inimese olemise puudulikkusega, huumor aitab edasi väiksemate küündimatuste puhul, usk viimsete küsimuste puhul. Tõepoolest, võiksin ju kultuurikomisjoni liikmena maalida satiirilise pildi, kuidas komisjoni esimees professor Aadu Must ja mitmekordne minister Mailis Reps on leppinud kokku venestamispoliitikas, kaks silmapilgutust komisjoni esimehe poolt tähendab ministrile, et häälteenamus on olemas, ainus läbinägeliku erakonna esindaja on kultuurikomisjonist ära läinud jne. Siiski selgub üsna pea, et sellise absurdinalja üritamine on maotu ja kohatu ning vabandan Aadu Musta ja Mailis Repsi ees, et seda üleüldse katsetasin.
Jääb usk, mis minu maailmavaate kohaselt ütleb, et nendele tuleb andeks anda, kes ei tea, mida nad teevad, kirjutavad või kõnelevad. Aga nende teadmatusest kõneldud juttu tuleb korrigeerida.
Oleme olukorras, kus väga pikalt vindunud eesti, vene jt rahvustest laste ühisele haridusele ülemineku küsimuses on reaalsed mudelid hakanud välja kujunema. Erakondadevahelistes aruteludes nähakse enamasti vastandustele ja populismile suunatud väljaütlemised läbi ning nende esitajale antakse sellest teada. Loomulikult on erinevaid arvamusi keelekümblusega alustamise aja ja tempo osas, erinevates Eesti paikades, näiteks Võrus ja Narvas, ei saa rakendada samu mudeleid jne. Teravam mõttevahetus käib küsimuse üle, kas segregatsioon rahvuse alusel peaks koolides jääma ning lahendus oleks täielik eestikeelne õpe vene koolides või on tulevik kooli päralt, kus õpivad ühiselt eesti keeles erinevate emakeeltega õpilased. Mulle on alati tundunud, et üheks olulisemaks õpimotivatsiooniks on olukord, kus õpilane tunneb, et see, millega ta tunnis tegeleb, on mõtestatud. Eesti keele õppimine oleks viimase variandi puhul mõtestatud seda keelt kõnelevate kaaslaste, vahetunni jutuajamiste, tekkivate sümpaatiate ja ühiste ürituste kaudu. Siiani on debatt selles küsimuses olnud üsna korrektne, on kuulatud teise poole argumente, pole sildistatud ajutisi tagasilööke või vigu jne. Väga tahaks, et see arutelu sellisena jätkuks, sest ainult nõnda on edasiminek võimalik.
Lõpetuseks toonitan veel, et küsimused eesti keele ja meele õppest koolides on rasked ja lahendused pikaajalised. Lastevanemate valmisolek, pädevate õpetajate olemasolu, paikkonna omapära on vaid mõned tegurid, millega arvestama peab. Küll aga on selge, et rasked ja keerulised küsimused hariduses on liiga tõsised, et piltlikult väljendades sinna MMSi pakkujaid ligi lasta.