Olen leppinud olukorraga, et ma valdavat enamikku vaktsiiniskeptilisi tuttavaid mõjutada ei suuda. Ma ei ütle neist lahti, kuid jälgin nende tegevust kurvastusega, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja, sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Postimehes.
Mulle tundub, et minu olukord on sarnane päris paljude Eesti inimestega. Näen võimalikult laialdases vaktsineerimises võimalust, et kool algaks kontaktõppel, et kultuuriüritused saaksid toimuda, et ühiskond jääks võimalikult avatuks jne, samas olen sunnitud tõdema, et ka minu heade tuttavate hulgas on vaktsiiniskeptikuid.
Olgu öeldud, imetlen meditsiinitöötajate tööd vaktsiinide toime selgitamisel ja olen püüdnud ka ise vaktsineerimist igati edendada. Seda eelkõige mulle erialalt lähedasemate teoloogiliste argumentide abil. Näiteks töötasin välja ja avaldasin isikliku koroonateoloogia, kus neljanda punktina soovitasin: «Ka koroonateoloogias on oluline toetada üksikisikuid ja inimrühmi, kellega läbikäimine on komplitseeritud või puudub, ja seda nii reaalsete tegude kui eeskujuga. Üheks oluliseks halastaja samaarlase vääriliseks teoks oleks võimalusel end vaktsineerida lasta ja soovitada seda ka teistele.» (Minu koroonateoloogia, ERR 18.03.2021). Olen rõhutanud ka seda, et enda vaktsineerida laskmine on toetumine ligimesearmastuse käsule – armasta oma ligimest nagu iseennast (Markuse evangeelium, peatükk 12, salm 31).
Hakkasin vastupidiselt oma tavalisele olekule isegi anekdoote rääkima ja levitama. Päris tabavaks pean ideed, kui muutsin uppujast kõneleva usulise anekdoodi koroonaeitajate anekdoodiks, ja see kõlab nõnda:
Inimene elab kõrgete nakatumisnäitajatega piirkonnas ja on kindel, et Jumal teda nakatumisest hoiab. Teda kutsutakse vaktsineerima, kuna ta töötab eesliinil, kuid ta ei lähe: «Jumal hoiab mind!» Tuleb 1+1-vaktsineerimine, õetütar kutsub teda kaasa, kuid mees loobub, kuna on kindel Jumala kaitses. Tuleb kõigile avatud vaktsineerimine ja mees ei kasuta ka seda võimalust. Siis ta haigestub ja sureb. Taevas nõuab mees Jumalalt aru: «Miks Sa mind ei hoidnud?» ning Jumala vastus rabab meest: «Ma pakkusin Sulle esmalt AstraZenecat, siis Pfizerit ja viimaks Janssenit, aga Sa ei võtnud minu pakutut vastu.»
Aga ikkagi vaktsiinivastased tuttavad, mida nendega teha ja kuidas neid mõjutada?
Toon nüüd ühe pisut logiseva ja ehk ka liialt üldistava paralleeli religiooni valdkonnast. Jehoova tunnistajad on Eestis üsna hästi tuntud usuline ühendus, mul on nende hulgas päris häid tuttavaid, ka endisi õpilasi. Enamasti on nad end üsna tublilt vaktsineerida lasknud, kuid neil on üks teine eitav hoiak meditsiini suhtes, nad on vastu vereülekannetele. Hoolimata meditsiini andmetest, bioloogilistest argumentidest, rasketest haigusjuhtudest ja ühiskonna survest, pole nad sellest eitusest loobunud. Kui keegi harva loobub, loobub ta ka Jehoova tunnistajaks olemisest.
Iganädalased andmed, et vaktsineeritute haigestumine on mitu korda väiksem, ei tähenda vaktsiiniskeptikutele reeglina midagi.
Vaktsiiniskeptikuks olemise puhul on olukord omajagu sarnane, tegemist pole ratsionaalsetel väidetel põhineva hoiakuga, vaid usuga, millest väga harva lahti öeldakse. See aga tähendab, et poleemikas ei ole teaduslikel argumentidel vaktsiinide efektiivsuse kohta erilist kaalu. Näiteks iganädalased andmed, et vaktsineeritute haigestumine on mitu korda väiksem või nende haigus kulg on kümneid kordi kergem kui nendel, kes pole vaktsineeritud, või siis Tartu Ülikooli teadlaste äsjane avastus, et vaktsineeritutel on antikehi 15–20 korda rohkem kui läbipõdenutel, ei tähenda vaktsiiniskeptikutele reeglina midagi.
Küsimus on ka selles, et tavaliselt kalduvad vaktsiiniskeptikud mõistma loodusteadusi õige-vale raamistikus. Sellisest mõistmisest lähtuvalt võib üks kusagilt üles korjatud väide lükata ümber kogu senise teadusliku konsensuse. Reaalsuses on teaduse puhul tegemist hüpoteeside esitamisega, nendele kinnituse leidmisega või nende ümberlükkamisega, st teadusesse on ehitatud teatav iseparandusmehhanism. Mõistlik ühiskond peaks lähtuma hetkel normaalteaduse raamistikus leitud parimast teadmisest, mida uute andmete laekudes pidevat täiendatakse. Jäiga õige-vale raamistiku rakendamine teadusele tähendab selle hindamist pigemini fundamentalismi kalduvast usust lähtuvalt.
Olen leppinud olukorraga, et ma valdavat enamikku vaktsiiniskeptilisi tuttavaid mõjutada ei suuda. Ma ei ütle neist lahti, kuid jälgin nende tegevust kurvastusega. Küll aga suudan jõudu mööda selgitada nii mõnelegi kõhklejale, et vaktsiiniskeptitsismi puhul pole tegemist teadmistel põhineva vaatega, vaid pigem usulise hoiakuga.