Kooseluseadus Eestis kehtib, katsed seda tühistada pole vilja kandnud. Samas on rakendusaktid endiselt vastu võtmata ja tundub, et selleks pole praeguses parlamendis ka piisavalt poolthääli. Ühiskonnas pole kooseluseaduse teema kunagi täiesti vaibunud ning 8. juulil toimuv Tallinn Pride Parade 2017 on hea põhjus see teema uuesti läbi mõelda.
Umbes kolm aastat tagasi kirjutasin artikli „Jumalatõestused ja kooseluseadus“ (Sirp 14.08.2014). Avaldasin seal arvamust, et Eestis on mõistlik kooseluseadus vastu võtta ning selle teema üle otsustamisel on üheks võimaluseks lähtuda oma kogemustest: „Nagu ka jumalatõestuste puhul ei vii inimest enamasti otsustuseni mitte niivõrd eri argumentide kõrvutamine, vaid ümbritsevate autoriteetide mõju või siis isiklik kogemus. Homoseksuaalsed inimesed, keda ma tean, on üsna samasugused kui heteroseksuaalid, inimesed oma tugevuste ja nõrkuste ning väärtuste ja puudustega, samuti pole ma mingit olemuslikku ebamoraalsust või kooliõpikute kallutatust tajunud riikides, kus kooseluseadus kehtib. Minu isiklike kokkupuudete ja kogemuste põhjal tehtud otsus ei keelaks homoseksuaalide suhtele riiklikku tunnustust ka Eestis.“
Artiklist möödunud kolme aasta jooksul olen ikka sattunud aeg-ajalt kooseluseaduse teemalistesse aruteludesse ning üheks üsna levinud argumendiks on sageli olnud väide, et meie ühiskond polnud selleteemalisteks otsustusteks veel valmis ning see lõhestas rahvast. Küllap võibki uutele nähtusele ühiskonnas reageerida variser Gamalieli eeskujul analüüsiva ootusega. Piibli andmetel jäi Gamaliel tärkavale kristlusele hinnangut andes äraootavale vaatleja positsioonile: „Ja nüüd ma ütlen teile: Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada.“ (Apostlite teod 5: 38-39). Tuues Gamalieli seisukoha ettevaatlikult tänapäeva, siis aeg peaks näitama, kas samasooliste paaride kooselu regulatsioon osutub elujõuliseks või kuhtub.
Mingil perioodil tundus aja mahavõtmise argument mulle mõistlikuna. Samas olen üha rohkem endalt küsinud, kui pikk peaks olema see aeg, et ühiskond teatud teemaga harjuks ning millal peaks arutelude ja otsustega edasi minema. Ning missugused ettevõtmised, aktsioonid ja artiklid võiksid ühiskonnas arutelu ja debatti toetada.
Pole katlust, et viimasel paaril aastal on meie ühiskonnas hüppeliselt tõusnud kodanikuaktiivsus, ka Tallinn Pride Parade 2017 on üks selle ilmingutest. Nii mõnegi aktsiooni, liikumise või üleskutse puhul olen nendega ühinenud, mõned ettevõtmised on peletanud endast eemale agressiivsevõitu meie-teie vastandusega. Üsna sageli olen pidanud endale kordama ka Tammsaare Tõe ja õiguse II osa lõpust tuntud härramauruslikku tõdemust, et kui oleksin noorem, siis ehk tuleksin kaasa, sest olen südames mässaja, kuid praegu toetan teid vaid viie vene rublaga.
Üheks kõige sümpaatsemaks kodanikuaktiivsuse näiteks on minu jaoks viimasel ajal olnud spontaanne tantsupidu Vabaduse väljakul – pärast otsust ametlik tantsuetendus ära jätta peeti seal maha tõeline rahvapidu, mis haaras kaasa pealtvaatajaid ning tõi kohale ka ametliku laulupeo sümbolid. Mitte miski väline ei suutnud seda üritust rikkuda. Mulle tundub, et ka Tallinn Pride Parade 2017 puhul on üheks võtmeküsimuseks, kuivõrd õnnestub see ettevõtmine muuta mõttekaaslaste ja nende toetajate meeleavaldusest edasi enamikku inimesi ühendavaks peoks.