Viibisin möödunud nädalal ühe väga hea gümnaasiumi lõpupeol ja ei mäleta, et eelnevatel aastatel oleks õpetajate ringis olnud nii palju juttu haridusega seotud probleemidest.
Suuremalt jaolt on see põhjustatud meedias ilmunud intrigeerivatest artiklitest, nagu Hannes Rummi mõte kooliaja lühendamisest või Hardo Pajula kartus lääne ülikoolide humanitaaria allakäigust. Ja kindlasti ka minister Mailis Repsi lühikese aja jooksul õhku visatud arvukatest ettepanekutest: kohustuslik õpe lasteaias, riiklikest põhikooli lõpueksamitest loobumine, kodutööde kaotamine jne.
Ehk polegi paha, et nimetud teemad paisati ühiskonna ette suve hakul ja „poole rehkendusena“ ning nende sügavam kaemine ootab ees sügisperioodil. See pakub suveks mõtteainet ning võimalusi ettepandud rehkendused lõpuni teha – miks mitte erinevaid lahendusi välja pakkudes või mõnda rehkendust lootusetuks tunnistades.
Lisaks saab nende teemade kajastusi lugedes ka nalja. Näiteks ülikoolide allakäigu asjus põrkusin ühe Eesti portaali jagatud artikliga, kuidas teleekraanidelt Texase korravalvur Walkerina tuntud näitlejat Chuck Norris esines hariduseksperdina ning soovitas, et vasakpoolse mõju vältimiseks võiksid noored eelistada era-, konservatiivseid ja kristlikke ülikoole.
Tõsisemate teemade juurde tagasi tulles tooksin välja oma mõtted kahe loetletud rehkenduse kohta, millest üks on lihtsam, teine keerulisem.
Peatun esmalt minister Mailis Repsi tõstatatud ideel jätta põhikooli riiklikud eksamid ära. Selles küsimuses on nii poolt- kui vastuargumente, kuid pooltargumendid on tugevamad. Riik ei pea saama infot koolis toimuva kohta tingimata lõpueksamite põhjal, vaid selleks sobivad ka tasemetööd.
Õpilase lõpetamise võib rahulikult usaldada tema kodukoolile ning sellisel juhul on koolid vabad korraldamaks lõpetamist just vastavalt kohalikele rõhuasetustele, olgu selleks siis kooli koostatud kirjalikud või suulised eksamid, loomingulised projektid, uurimistööd või midagi muud. Teatud eksamikogemuse omandavad õpilased ka gümnaasiumitesse katseid tehes ja tasemetöödes osaledes. Ühesõnaga, antud rehkendus ei ole eriti raske.
Tunduvalt raskem rehkendus on seni ikka veel toimiv eesti ja vene laste ühise hariduse küsimus. Tõenäoliselt tõuseb see teema enne valimisi uuesti fookusesse ja selged lahendusvariandid aitaksid ehk pisutki taltsutada populismi ja laste ohverdamist iseenda võimuambitsioonide nimel.
Üheltpoolt on üsna selge, et kaks paralleelset haridust ei saa kesta igavesti. Lõputult ei saa korrata ka mantrat, et ühiskond ei ole valmis, vaid tuleb tegutsema hakata: keelekümblus (ka kahepoolne) ja koosõppivad koolid on reaalselt toimivad ja nendega tuleb edasi minna. Väga hoiatav ja kurb oli mõni päev tagasi lugeda, et Tallinn on nendes küsimustes võrreldes Ida-Virumaaga sabassörkija.
Tunnistan ka seda, et sõnumit ühisest haridusest on sageli esitatud vastutustundetult: on jäetud mulje, et koolis X hakkavad Katja, Vasja ning Niina õppima eesti keeles ning et see ei puuduta naaberkoolis õppivaid lapsi.
Tegelikkus on see, et Katja, Vasja ja Niina tulevad elukohajärgsesse kooli, mis võib olla tänane eesti kool, ja istuvad Reinu, Martini ja Tiiu kõrvale. Õpetaja peab kohanema sellega, et klassi edasiliikumise tempo võib mõneks ajaks aeglustuda, sest seletama peab rohkem, muutuvad mingid endastmõistetavused jne. Kindlasti nõuab selline pööre pingutust ja kannatlikkust mõlemalt poolelt.
Õpetaja Laur lubas Tootsil õppida poole vene keele tükist ja teha kahest rehkendusest ühe, seda tingimusel, et need on ise tehtud. Mulle tundub, et suvi on hea aeg haridusega seotud ja haridust armastavatel inimestel ise paljud teemad endale selgeks mõelda. Siis on sügisel kergem seisukohti võtta.
Avaldatud 26.06.2018 epl.delfi.ee