Usun, et paljudel tuleb Eesti viirusega nakatumise tasemele mõeldes huultelt resigneerunud ohe, miks meie seis jällegi nõnda hull on, et oleme oma näitajatega maailma tipus. Lihtsaid selgitusi pole kellelgi pakkuda, teoloogina tahan siiski öelda paar repliiki osaduse kohta, mis esmapilgul on arutlustes tagaplaanile jäänud, kirjutab sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Postimehes.
Tark vaimulik Toomas Paul on oma leeriõpikus «Maise matka poolel teel» toonud kõnekaid näiteid, mis puudutavad nii meditsiini kui ka teoloogiat. Tsiteerin üht ilmekat kohta:
«Selle omapäi piibliuurimisega on samasugune lugu nagu ise oma haiguse diagnoosimise ja ravimisega tarku arstiteaduslikke raamatuid lugedes. Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise tohterdama ennast meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: «Ta vaadaku ette, et mõne trükivea kätte ära ei sure.»»
Koroonarindel kohtab palju väiteid, mis põhinevad kellegi iseseisval uurimisel. Toomas Paulil on juba nimetatud leeriõpikus veel üks vahva võrdlus, ta kirjeldab inimest, kellel on vaid vana binokkel, kuid ta püüab parandada astronoomide tööd. «Ta võib olla tark, agaram kui mõni kutseline astronoom, kuid ta ei anna endale võimalust astronoomias kui teaduses kaasa rääkida.» Täpselt niisamuti on ka meditsiinis.
Ometi levivad need individuaalse meditsiinilise uurimistöö väited, mis vaidlustavad näiteks vaktsineerimist või piirangute vajalikkust, laialt. Usun, et üsna hästi aitaks selle vastu osaduslik sõnum. Osadustunde tekitamine riigiga on praeguses situatsioonis eelkõige võimul oleva valitsuse ülesanne, kes valdab kõige rohkem informatsiooni, prognoose, hoobi ühiskonna juhtimiseks. Imestan, et siiani ei ole suudetud leida kõneisikut, kes rahulikult, kaasavalt ja mis minu arvates oluline, «meie» vormi kasutades räägiks, mida on praeguses olukorras ühiskonnal mõistlik teha.
Järgnevalt arutlen «meie» vormi olulisuse üle nädalavahetusel meediast nopitud peaminister Kaja Kallase soovituse põhjal Põlvamaale, kui ta ütles: «Toonitasin ka vallavanemale, et antud olukorras peaks omavalitsus tühistama kõik avalike ürituste load ja piirama õppetööväliseid tegevusi.»
Olles osaduses riigiga, saab üsna hästi vastu astuda küünilisele poliitikale, mis osavalt tekitab ikka ja jälle vaenlase kujusid.
Mõtlesin, et ühendavamalt oleks seesama soovitus kõlanud kujul: «Toonitasin ka vallavanemale, et antud olukorras peaksime Põlvamaal tühistama kõik avaliku ürituste load ja piirama õppetööväliseid tegevusi.» Koroona on meie ühine probleem ja osadustunnet peaksid tunnetama ka kõige enam hädas olevate piirkondade inimesed.
Olles osaduses riigiga, saab üsna hästi vastu astuda küünilisele poliitikale, mis osavalt tekitab ikka ja jälle vaenlase kujusid. Kui Martin Helme on viimastel nädalatel sarjanud haiglajuhte ja tervishoiumaffiat, siis osadusest tulenev küünarnukitunne pareerib need süüdistused, sest tegemist on meie haiglajuhtide ja meie tervishoiutöötajatega, kes kannatavad solidaarselt ja otsivad väljapääsu koos meiega.
Tahaks veel rõhutada, et osadus on liiga väärtuslik, et jätta seda vastandustest elavatele gruppidele. Meenutan 23. oktoobril Tallinnas Vabaduse väljakul peetud meeleavaldust, kus paljude kirjelduste kohaselt valitses platsil osalejate vahel tugev osadustunne. Sellest hoolimata tundub mulle põhjendatud, et võrdlesin sotsiaalmeedias seda miitingut kutsega surmatantsule.
Õnneks peeti meeleavaldust õues ja ehkki rahvas oli tihedalt vihmavarjude all koos, polnud asi Vabaduse platsil viiruse leviku mõttes väga hull. Samas, osalejad pidid Tallinna jõudma, sotsiaalmeedias postitati pilte bussidest, mis olid tihedalt täis maskideta riskirühma inimesi. Miitinguga anti edasi sõnum, et masskogunemised on kõrge viiruse taseme puhul lubatud, piirangud on mõttetud, maskid saatanast, vaktsineerimine kahtlane ettevõtmine jne. Karm reaalsus jõudis kätte mõne päeva möödudes, kui haiglates hakati plaanilist ravi lõpetama. Osadus riigiga oleks ehk aidanud kõige hullemat vältida.
Viiruse levikule piiri panemine on meie kõigi ühine probleem, niisamuti nagu on iga koroona all kannatav Eesti piirkond meie kõigi ühine mure. Õnneks paistab tunneli lõpus valgus ka meditsiiniliselt: tulemas on veel tõhusamad vaktsiinid, esimesed tabletid on saanud müügiloa jne. Minu jaoks oleks sümboolne, kui pärast viiruse kontrolli alla saamist tähistaksime ühiselt just vabadust viirusest, kus austatavaks oleksid arstid, õed, põetajad ning vaktsiine ja ravimeid välja töötavad teadlased.