Minu kodukiriku EELK ringkonnad on algatanud petitsiooni, et koguda allkirju referendumiks, kus küsimuse alla panna usundiõpetuse muutmine kohustuslikuks. Pole kahtlust, et ettepaneku riigikokku saatmiseks vajalikud 1000 allkirja saadakse kuhjaga täis. Samas väga suur hulk usundiõpetusse heatahtlikult suhtuvaid inimesi ei tõtta allkirja andma, tunnistan, nende hulgas olen ka mina.
Olen vist juba kümneid või sadu kordi kinnitanud, et toetan kohustuslikke usundiõpetuse tunde üldhariduskoolis. Õpetan ka ise Treffneri kooli humanitaarsuunale usundeid kohustuslikuna, s.t need tunnid on kooli õppekava osa, reaal– ja loodussuunale on see valikaine. Põhjendusi usundiõpetuse vajalikkusest olen aastate jooksul palju toonud. Järgnevalt tsiteerin üht kunagi minu poolt esitatud humoorikat/spontaanset lauset: „Religiooniõpetus tõukab tagant inimese intellektuaalset arengut, seob selle empaatiavõimega, süvendab seksikust ja teeb inimese vabaks.“
Miks ikkagi olen algatatud petitsiooni suhtes kahtlev?
Kõigepealt, mulle ei tundu mõistlik, et referendumi nõue on algatatud ühe kiriku poolt. Laialdane referendum usundiõpetuse toetuseks, millel oleks ka eduvõimalus, peaks olema paljude usundite, kirikute, inimeste ja huvigruppide ühine asi. Antud juhul petitsiooni ettevalmistamise puhul ei ole ma kuulnud kaasamisest, ei TÜ usuteaduskonda, ei usundiõpetuse õpetajaid, ei teisi kirikuid ning teiste religioonide esindajaid.
Ühiselt pinnalt võrsunud ja üheskoos esitatud petitsioon oleks suurendanud algatuse vastu usaldust. Täna aga räägivad mitmed kriitikud kirikule jüngrite värbamisest, millel ma pikaajalise õpetajana võin kinnitada, pole alust.
Teiseks, ettepanek usundiõpetuse sisseviimisest peaks olema täpsemalt kirjeldatud. Umbmäärane nõue õppeaine kohustuslikuna sisse viia ei vasta küsimusele, kas tahetakse juurde tuua lisaks üks kohustuslik õppeaine, vähendada mõne praeguse õppeaine tunde või muuta mõni praegu kohustuslik õppeaine valikaineks. Praegune petitsioon on mugav, hariduse reaalsus esitab aga teravaid küsimusi ning nende küsimuste eest ei tohi põgeneda.
Kolmandaks olen ma ettevaatlik, kas praeguses üsna lõhestatud ühiskonnas oleks vaja veel üht kirgi kütvat teemat sellekohast referendumit nõudes üles tõsta.
Viimaks otsustasin ma pisut väljakutsuvate näidete abil selgitada usundiõpetuse olemust, just sellisest õppeainest on jutt:
– usundiõpetuses valitseb maailmavaateline tolerantsus, ühtegi lisapunkti ei saa selle eest, kui keegi on kristlane, ateist, moslem, maausuline jne;
– enamasti ei ole selles õppeaines õigeid ja valesid väiteid, kuid mõned seisukohtadest on paremini, teised halvemini põhjendatud;
– kui satanistist õpilase teadmised on perfektsed, saab ta hindeks 5+;
– loodusteaduslikuks taustaks on endastmõistetavalt evolutsioon ja Suur Pauk;
– mööndakse, seni kõige kõrgemal teoloogilisel tasemel homoseksuaalsusest kirjutatud eestikeelne artikkel väidab, et Piibli põhjal seda kalduvust hukka mõista ei saa;
– religiooniga seotud kultuur on nii õigeuskliku Arvo Pärdi kui budisti Sven Grünbergi muusika, nii maausulise Kalle Elleri jutud kui luterlase Toomas Pauli jutlused, nii moslemi Katri Ezzoubi kui krišnaiit Lennart Eistre tõlked jne.
Olen sageli öelnud, et usundiõpetuses kasutatavate meetodite hulgas on ülimalt oluline dialoog, s.t inimene ei tea, mis seisukohal ta argumentide ärakuulamise lõpul on. Kui inimene seda teab, on tegemist monoloogidega, kus vastaspoolt ei võeta tõsiselt. Ka petitsiooni küsimuses on minu jaoks võib-olla kõige olulisem erinevaid seisukohti kuulava dialoogi teke. Pärast avatud dialoogi saab iga inimene petitsioonile allkirja andmise üle põhjendatult otsuse langetada.