Üldisel rõõmsal foonil on üllatav, et minister Lea Danilson-Järg on avaldanud terava kriitika
ettepaneku osas muuta lastetoetuseid.Kolmapäeval 28. detsembril oli riigikogus rõõmus päev. Ajad on rasked, hinnad on tunduvalt tõusnud ja riigikogul oli võimalus toetuseid tõstes aidata lastega peresid. Kuidas tõusuks eraldatud summa vastavalt laste arvule jaguneks, selles küsimuses olid arvamused erinevad.
Tegelikult on Danilson-Järgi artikli sõnum niivõrd absurdne ja minu esialgne mõte oli, et see ei saa tulla Eesti Vabariigi ministrilt. Ühe ja kahe lapsega peredele anti selles artiklis selge sõnum, et nendele lastetoetuste tõstmine oleks rahvusriigi vastane tegevus.
Selline mõte võib tulla ehk erakonna suurrahastajalt, kuid ometi peaks eksisteerima mingi barjäär, mis Eesti rahvusriiki armastavaid väiksemaid perekondi niimoodi solvata ei luba.
Ka mina võtsin riigikogus antud eelnõud arutades sõna ja toetasin
ettepanekut, mille tulemusena oleksid toetused ühtlasemalt jaotunud. Toon selguse mõttes toetuse numbrid veelkord välja.Riigikogus vastu võetud eelnõu kohaselt saab ühe lapsega perekond lastetoetust 80 eurot,
ettepanekul oleks see olnud 119 eurot, kahe lapsega perekond 160 eurot, ettepaneku kohaselt 238 eurot, kolme lapsega perekond 910 eurot, ettepaneku kohaselt oleks see olnud 657 eurot.Keskendusin oma sõnavõtus mitmele Rein Taagepera mõttele, kes oma 2005. aastal ilmunud artiklis „Demograafiline vetsupott“, Eesti ühiskonna kestmise kitsaskohad halastamatu selgusega välja tõi.
Näiteks tsiteerisin Taagepera raamatut „Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda“, kus autor räägib mitmetest tähelepanekutest, miks kolmanda lapse kasvatamine on nii mõneski aspektis kergem.
Ka minu pere väga ettevaatlikult üldistatud kogemus ütleb, et kõige raskem oli esimese lapsega, teisega oli pisut lihtsam, kolmandaga veel lihtsam, kuid teatud täiendavad kulud kindlasti lisandusid. Samas, ühte üsna tavalisse autosse mahtusime viiekesi ilusasti ära.
Taagepera põhiväide on, et lapsi ei tohiks muretseda, vaid lapsed peaksid sündima rõõmustades ja rõõmuks. Uusi lapsi toob perekonda eelkõige ühiskonna ja kogukonna toetavad hoiakud ja rõõm.
Selles võtmes on Isamaa ministri poolt kirjutatud artikli keskendumine rahalisele toetusele väga ettevaatust tekitav. Kui rõõmu asemel eelkõige rahast rääkima hakata, jääb alles ainult osa Isamaast!
Nii mõnigi asi pani Lea Danilson-Järgi artiklis ka muigama. Artikli vahepealkirjas kinnitatakse uhkelt, et „„Kõik lapsed on võrdselt olulised“ kõlab justkui kommunism“, samas artikli lõpulõigus on autor ise sattunud kommunismi haardesse, sest kinnitab, et „kindlasti jätkame ühesuuruste lastetoetuste taotlemist ka pärast valimisi“.
Rahvusriigi juurde kuulub ka terve mõistus
Mis puutub artiklis toodud loetelusse nagu oleks oma suhtumisega punamonumentidesse, keelenõuetesse vms rahvusriigi vastu, siis need on lapsikud väited.
Toon vaid ühe näite: just
juhtimisel kõrvaldati Narvast tanki monument, mida ükski Isamaa siseministritest teha ei suutnud. Rahvusriigi juurde kuulub ka terve mõistus, rumalatest liialdustest hoidumine ja populismi vältimine ning järjekindlalt avatud rahvuslust viljelev on Eestis kahtlemata kõige rahvuslikum erakond.Tulen lõpetuseks tagasi artikli alguse juurde. Kolmapäev oli rõõmus päev, sest Eesti peredele eraldati toetused, mida nad igal juhul väärisid. Alati võib arutada ja vaielda teatud toetuste suuruste üle, kuid nimetada mõtet tõsta esimese ja teise lapse toetust rahvusriigi vastaseks on tegelikkuses kurioosne. Sellega sildistati rahvusriigi vastasteks ka need üle kaheksa ja poole tuhande inimese, kes lühikese ajaga ühinesid petitsiooniga „Peretoetused õiglaseks!“
nägemus oli realiseerunud eelnõust pisut teistsugune, kuid lõpphääletusel toetas meist enamik eelnõud, sest see sisaldas ka palju head. Kui aga muudatusettepaneku kritiseerimise tuhinas kaob rõõm ja jääb alles pelgalt raha, on asjad tõsised. aitavad Isamaa ministril meeleldi lastega seotud rõõmu jälle üles leida.
Toomas Jürgenstein: justiitsministri artikkel lastetoetustest solvab väiksemaid peresid