Umbes viis aastat tagasi (25. juuli 2017) trükkis Õhtuleht ära mu arvamuse Raadi monumendi kohta. Ütlesin tookord: „Monument on osa valusast ajaloost, mida me ehk meelsasti meenutada ei taha, kuid millest ühtegi salmi enam välja ei võta. Vahel olen sellest monumendist mööda sörkides mõelnud ka lihtsõdurite peale ja meenutanud, kuidas Clive S. Lewis kirjutas oma raamatus „Lihtsalt kristlus“ leppimisest teispoolsuses:
„Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud.“ Loodan südamest, et Lewise usku leppimisse võib laiendada ka Teise maailmasõja kohta. Seega mina seda monumenti ei liigutaks.“
Üldiselt ma ei häbene oma tookordset arvamusavaldust ka täna. Vaid seda, et küllap oleksin pidanud tookord lisama oma mõtetele ettepaneku monumendil oleva kirja eemaldamiseks, sest mingilgi kombel ei ole memoriaal püstitatud vabastajatele, keda Tartu tänulikult mäletab.
Viis aastat tagasi tundus, et Raadi memoriaal võib ajapikku hakata leina, lepitamise, mälestamise ning diktaatorite ambitsioonide verise mõttetuse näitlikustamise rolli täitma hakata. Mitme sõbra poolt esitatud idee Raadist kui elavast ajalooraamatust, kus oleks koos vägeva mõisa varemed, lennunduse lugu, nõukogude sõjaväeosa sümboliseeriv okastraataed, II maailmasõja monument, absurdihõngu lisav tagurpidimaja ning selle kõige keskmes ajalugu põhjalikult selgitav ja mõtestav ERM. Mulle see mõte vägagi meeldis.
Aga maailmas on asjad värvilisest must-valgemaks muutunud, naabermaa diktaator õigustab II maailmasõja aegsete sündmustega oma agressiooni Ukrainasse, levitab seda mõttemürki kuhu aga saab ning kui täna jõuame seisukohale, et parem on koondada tolleaegsed ausambad-kujud Tallinna Maarjamäe lossi tagahoovi eeskujul omaette muuseumiparki, poleks ma kindlasti sellele vastu. Minu jaoks on palju olulisem Raadi parki maetud inimesed.
Kes siis ikkagi on Raadile parki maetud? Olen lugenud vastavaid materjale, kõige põhjalikumana ehk ajaloolase Arnold Undi kokkuvõtet Raadi memoriaalist („Raadi memoriaali kujunemise ülevaade aastast 2010“ Sirp 06.05.22) ja minu jaoks koorub sealt välja tõsisasi, et tegelikult ei tea keegi päris täpselt kui palju ja kuhu täpsemalt on sinna maetud inimesi. Tõenäoliselt on tegemist enam kui 200 surnuga, neist 174 Jalaka liinil mõrvatud ja Juudi surnuaialt leitud saksa okupatsiooni ohvrit ja umbes 50 punaväelast, kuid võibolla on hukkunuid seal ka rohkem. Ei ole täpsemalt teada ka haudade asukohad, käin vahel sealkandis jooksmas ja võibolla olen sörkinud üle surnute, mis kindlasti ei ole olnud ilus tegu.
Küllap ollakse üsna üldiselt nõus väitega, et surnud peaksid ikkagi puhkama kalmistul pühitsetud mullas. Raadi pargis olevate ühishaudade puhul oleks loogiline paik selleks lähedal asuv Tartu Sõjaväekalmistu. Olgu öeldud, ma kindlasti ei arva, et ümbermatmisega automaatselt kõik probleemid lahenevad – võib arvata, et 9. mail hakkaks Raadi kalmistul toimuma punaste nelkidega inimeste vool sõjaväekalmistul asuvate haudade suunas, mööda Kuperjanovi hauast ja Vabadussõja monumendist. Sellest kujutluspildist koorub välja poliitikute, erineva õppekeelega koolide õpetajate, kodanikuaktivistide ja tegelikult meie kõigi suur ülesanne, et langenute ja tapetute mälestamist ei saaks rakendada inimsusevastase ja agressiooni õigustava ideoloogia vankri ette.
Küllap peakski esimese asjana kindlaks tegema Raadi memoriaali lähedal asuvate haudade täpsed asukohad, minusugused sörkijad või koertega jalutajad ei taha kindlasti kõndida haudadel. Kõikide inimeste viimane puhkepaik peaks olema väärikas.
Edasi peaks linn koostöös Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja teiste pädevate asutustega otsustama, kuidas surnutega auväärselt ja käituda. Võibolla leiab artikli alguses Lewise poolt kirjeldatud leppimine tõepoolest lihtsamini aset sõjaväekalmistul.