Üle kahe kuu tagasi avaldas Jaak Valge artikli «Tartlased otsustagu ise ja otse!» (TPM, 2.7) ning esitas idee korraldada koos kohalike valimistega ka rahvahääletus plaanitava südalinna kultuurikeskuse asukoha üle. Põhjendasin mõni päev hiljem artiklis «Rahvaküsitlus ei ole valimispropaganda» (TPM, 7.7), miks ei ole see minu meelest hea idee: esiteks ei jõua, teiseks oli riigikogu otsus tolleks hetkeks veel vastu võtmata ning kolmandaks, kultuurikeskus on osa Tartu arengust, mida ei tohiks valimistel eraldi välja tõsta, kirjutab sotsiaaldemokraat Toomas Jürgenstein Tartu Postimehes.
Minu artikliga koos ilmus Jaak Valge sõbralik ja julgustav kommentaar «Saab, Toomas, saab, kui ainult tahetakse», kus ta kinnitas, et rahvaküsitluse korraldamine koos valimistega on võimalik ja vajalik.
Kuna võtsin oma tollases artiklis seisukoha, et koos valimistega planeeritud rahvahääletus on odavavõitu propaganda, hakkas südametunnistus piinama ning mul tekkis mõte, et äkki tegin EKRE-le oma hinnanguga liiga. Arvasin, et võibolla soovivad nad siiralt koos kohalike valimistega rahvahääletust, hakkav selle nimel tegutsema, viivad teema volikokku jne. Kuna üldise rahvahääletuse vormi teatud ehitise asukoha kohta pole Tartus varem kasutatud, oleks pidanud alustama konsultatsioone teiste erakondadega, püüdma erakorralist istungit kokku kutsuda, valmistama ette ettepanekud Tartu linnavolikogu katseleile jne.
Aeg läks, volikogu erakorralist istungit ei üritatudki kokku kutsuda. Kui volinikele saabus 16. septembri volikogu istungi päevakord, siis midagi rahvahääletuse kohta seal ei olnud. Küsisin volikogu kantseleist, ühtegi ettepanekut rahvahääletuse kohta polnud EKRE-lt saabunud, ka teiste fraktsioonidega ei oldud rahvahääletuse küsimuses läbirääkimisi peetud. Ettepanekut rahvahääletuseks koos valimistega ei esitanud EKRE ka volikogu istungil, mis oleks niikuinii lootusetult hilja olnud.
Eelnevast saab järeldada eelkõige seda, et EKRE soovis rahvahääletust kasutada pelgalt propagandana, täpselt nagu oma esimeses artiklis kirjutasin. Olgu öeldud, poliitikas on ikka kavaldatud, kuid kui apelleeritakse rahva tahte kindlakstegemisele ja tegelikult selleks ühtegi sammu ei astuta, siis selline käitumine ei ole tartlaste suhtes aus.
Kindlasti on rahvahääletusel ka kohaliku omavalitsuse elus kindel koht. Tartus toimub see näiteks kaasava eelarve protsessis, kus osalejate ringi on samm-sammult laiendatud. Samas on see tundlik teema, kus vastava korra kehtestamine eeldab laiapõhjalist konsensust ning igasuguse populismi vältimist.
Hiljuti märkasin, et üsna palju EKRE kampaaniast oli suunatud rahvahääletuse propageerimisele. Rahvahääletusele, mida nad Tartus reaalselt ei tahtnud.