Reformierakonna võim kestab Tartus 1997. aastast ja SDE on olnud alates sellest ajast opositsioonis, sest Reformierakond on moodustanud koalitsiooni kord Isamaa ja Res Publica Liidu, kord Keskerakonnaga. Reformierakonna võimu aluseks ei ole mitte niivõrd tartlaste armastus selle partei ideoloogia vastu kuivõrd reformarite hea värbamistöö, millega kaasneb ka mõneti Tallinnaga sarnane sundparteistamine. Naljaga pooleks on vahel Tartu linnas valitsevat võimu võrreldud keskaegse tsunfti- ja gildisüsteemiga – linnaelus kaasarääkimiseks oleks kasulik toetada õiget erakonda.

Juba mitmeid aastaid on selline süsteem aga näidanud selgeid väsimuse ja stagneerumise märke. Linnakodanike protesti ilmestavad kodanike valmisnimekirjade ilmumine ja teise valitseva erakonna IRLi lõhenemine. Lisaks on linnajuhtimises esinenud just viimastel aastatel mitmeid tõsiseid möödalaskmisi ja äpardusi, millest suurimaks võib pidada raha ebaõiget kasutamist ning lausa omastamist linna kõrgete ametnike ja koolijuhtide poolt haridusosakonnas ja kutsehariduskeskuses.

Tõsiseid probleeme ilmnes ka käeoleva aasta linnaeelarve menetlemisel, kui linnavalitsus ei suutnud adekvaatselt prognoosida linna tulusid. Seetõttu  hilines lastaednike ja linnatöötajate palgatõus ning omaosaluse puudumise tõttu jäi ehitamata Anne Noortekeskus.

Samuti on mitmed linnavalitsuse otsused seadnud kahtluse alla linnavõimu aususe ja asjaajamise erapooletuse, mille ilmekamaks näiteks võib tuua Oa tänava ehituslubade skandaali.

Need on kõnekad näited sellest, et linnavõim vajab värskendust. Linlased ootavad linnavalitsuselt õiglasi, kaalutud ja üheselt arusaadavaid otsuseid. Sotsiaaldemokraadid seavad eesmärgiks avatud ja linnaelanikega arvestava linnavalitsemise.