On ilmne, et uue koalitsiooni arusaam elurikkuse tähendusest on heal juhul primitiivne ja looduskaitse mõtestamine ei ulatu kaugemale 19. sajandi klassikalise saksa looduskaitse mõttest, mille järgi alalhoid teenib vaid esteetilist väärtust, kirjutab Tiit Maran.
Eelmine koalitsioon on lõpetanud, uus alustab ja üha selgemaks saab, kuhu on riik teel, mis sai ära hoitud või õigemini edasi lükatud. Tundub, et liigutakse tuleviku suunas, kus arvesse võetakse vaid väheste ärihuve, mille mõju on hävitav meie elukeskkonnale, ja kus inimene ning kogukond on teisejärgulised. Tahaksin väga loota, et ma eksin.
Kahe majandusministeeriumi teke
Alus plaanitavatele muutustele elukeskkonna vallas pandi viimaste riigikogu valimiste järel, kui toonane peaminister Kaja Kallas algatas uue monstrumministeeriumi loomise. Varasema keskkonnaministeeriumiga liideti arvukad osakonnad muudest ministeeriumitest, eelkõige majandusministeeriumist. Neid oli sedavõrd palju, et keskkonnapoliitika jäi taustale ja kõike hakkas kontrollima majandusministeeriumi majanduskasvu ideoloogia: kits sai kärneriks.
Midagi ei lugenud see, et megalapsukesele pandi nimeks kliimaministeerium, mis osutab keskkonnale. Tõsiasi on see, et Eestis pole enam keskkonnaministeeriumi, küll aga on lisandunud kliimamajandusministeerium, mida hakkab juhtima energeetika- ja keskkonnaminister. Eesti keskkonnapoliitika järjest enam pettekujutlus kui reaalsus.
Mees annab sõna, mees võtab sõna
Kristen Michal kasutas oma kliimaministri karjääri alul keskkonnakriisi seisukohast ootamatult mõistlikku retoorikat: “Majandus peab jääma looduse etteantud piiridesse.” Ilmselt ei saanud ta väljaöeldu sisust aru. Selles loosungis kajastus kestliku sõõrikumajanduse idee, mille lahtimõtestamine ja rakendamine on üks võimalus keskkonnakriisiga toimetulemiseks. Selle sisu on lihtne: majandus tohib toimida vaid etteantud ruumis, mis moodustab nn sõõriku. Majandus ei tohi kasvada sõõriku siseringi tähistavate sotsiaalsete vajaduste arvel ega ka sõõrikust väljapoole jääva looduskeskkonna arvel.
Praeguseks on toonane retoorika asendunud vastupidise, looduskaitse lihtsustamisega, milles annavad aimu mitmed väljaütlemised. Nii on peaminister väitnud: “loodav valitsusliit võtaks fookusesse selle, kuidas rohkem kasutada majanduse hüvanguks loodusressurssi ja kuidas lihtsustada looduskaitselisi piiranguid.” Samas võtmes on ka Maria Jufereva-Skuratovski arvamuslugu: “Näiteks Reformierakonna arvates tuleks jätkata puidutöötlemist ka looduskaitsealadel ning kaitsealune mets ei peaks ületama 30 protsenti kogu metsast.”
Sisuliselt räägitakse elukeskkonnale majanduse ees koha kätte näitamisest, mitte kestlikust majandusest. Nende juttudega haakub ka Kristina Kallase arvamus, et keskkonnaamet tuleks “laiali tuustida”.
On ilmne, et uue koalitsiooni arusaam elurikkuse tähendusest on heal juhul primitiivne ja looduskaitse mõtestamine ei ulatu kaugemale 19. sajandi klassikalise saksa looduskaitse mõttest, mille järgi alalhoid teenib vaid esteetilist väärtust. Erinevalt tänapäevast polnud toona selge elurikkuse eksistentsiaalne tähtsus.
Sellise piiratud käsitluse sisse ei mahu arusaam vajadusest kogu meie elu ja majandus ümber kujundada kestlikuks viisil, et saame eksisteerida üheskoos muu elurikkusega, aga mitte selle arvelt. Kui kummardatakse pimesi majandust kui ühiskonnast ja elukeskkonnast eraldiseisvat puuslikku, siis jäävad inimesed ja kohalikud kogukonnad kuhugi tolmusesse perifeeriasse.
Kuhu on jäänud keskkonnapoliitika?
Tekkinud olukorras muutub järjest olulisemaks küsimus meie keskkonnapoliitikast. Õigemini on vaja selgust, kas Eestil üldse on keskkonnapoliitika ja kui on, siis millest see koosneb. Esitasin selle küsimuse riigikogus peaministrile, kui ta tutvustas Eesti arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimist. Sisulist vastust ei järgnenud.
Sama küsimuse sai ka kliimaminister Yoko Alender, kes vastas üldsõnaliselt: “Puhas majandus ja keskkonnahoid saavad toimida koos nii, et leib on laual ja elukeskkond hoitud ka tulevaste põlvede jaoks. See ongi Eesti keskkonnapoliitika.” Kõlab ilusti, kuid tegevused jäävad selgusetuks.
Midagi väga olulist on märkamata jäänud. Nimelt kiitis valitsus 2021. aastal heaks keskkonnavaldkonna arengukava koostamise aastani 2030 (lühendatult KEVAD), mille põhjal alustati strateegilise arengudokumendi koostamist, mille sihiks oli luua ühtne arengukava ning töötada välja selle rakendamiseks vajalikud tegevused. Nagu kodanikuühiskonnale kohane võtsid arengukava koostamisest osa pea kõik Eesti eri valdkondade parimaid asjatundjad ja sellele kulutati maksumaksja raha.
2023. aasta augustis, kliimaministeeriumi sünnitusaegsete segaduste ajal vormistati viimane, järjekorras neljas arengukava mustand ning kiideti heaks selle keskkonnamõjude hinnang. Kliimamajandusministeeriumis selle strateegilise kava edasiarendamine ja rakendamine aga seiskus, nagu poleks seda olemaski.
Jääb mulje, et strateegilist n-ö pikka plaani, mis looks aluse elukeskkonna kestlikkuse tagamiseks, ei peeta oluliseks. Teoorias peaks riiki juhtima strateegiliselt. Aga kuidas see käib ilma strateegiliste alusdokumentideta? Ehk keegi teab vastust.
Kas hüvasti kodanikuühiskond?
Eelpool toodud KEVAD-e pausile jätmist võiks ju pidada üheks äparduseks. Paraku jääb mulje, et tegemist on teatud toimimismustriga, kus asjatundjaid taandatakse kaasavast strateegilisest juhtimisest.
Nii tundub see olevat vähemalt keskkonna vallas. Vaid paar näidet. Metsaseadusesse plaanitakse muudatust, mis kaotaks ära metsa arengukava, kuna see olevat vastuolus riigi strateegiliste dokumentide koostamise põhimõtetega. Väide ei kannata kriitikat. KEVAD-e koostamise ajal selgitati, et metsa selle raames ei käsitleta, kuna metsa arengukava on juba olemas. Ehk siis mets jääks ilma strateegilise arengukavata isegi selle sahtlisse pandud KEVAD-e mõttes.
Metsa arengukava asemel peetakse vajalikuks uuendada 1997. aastal vastu võetud metsapoliitikat. Poliitika väljatöötamine pole sedavõrd laiapõhjaline protsess kui arengukava puhul, kus on tagatud eri osapoolte esindatus ja on arvestatud metsa erinevate ökoloogiliste hüvedega. Nii saab avalikud huvid majanduslike erahuvide kõrval kergesti tahaplaanile jätta.
Samuti sooviti looduskaitse seaduse muudatusega kaotada meie inimeste ja kogukondade senine õigus teha ettepanekuid looduskaitsealade loomiseks ning jätta see vaid keskkonnaameti pärusmaaks. Keskkonnaamet on teatavasti uuetüübilise kliimamajandusministeeriumi poliitilise kontrolli all, mis sisuliselt elimineerib igasugused keskkonnakaitset puudutavad ettepanekud, kui tekib vastuolu ettevõtlushuvidega.
Vastuolude süvendamine julgeolekukriisi ajal.
Mida toob kodanikuühiskonna eiramine? Tulemuseks on edasine võõrandumine riigist ja süvenev valitsuse umbusaldamine kuni vihani välja. See loob ideaalse pinnase populismi laienemiseks.
Aastaid tagasi, kui osalesin KEVAD-e raames kliimameetmete arutelul, tegin kriitilise märkuse, et dokumendi kliima osa on tööstuskeskne, kusagil pole inimest ja kogukonda. Nii toona kui ka hiljem olen rõhutanud, et me ei tule eesseisvate ülesannetega toime, kui me ei lähtu inimesest, vaid tööstussektorist, sest vastuolud suurenevad.
Praeguses julgeolekusituatsioonis on see mõõtmatult tõsisem probleem. Me lihtsalt ei saa kasvavate väljakutsetega hakkama, kui inimesed ja kogukonnad ei näe põhjust koonduda valitsuse taha sõltumata valdkonnast. Veelgi enam, otsuseid ei tohi teha ühiskonna väikese osa huvidest lähtuvalt, sest need võivad olla väga valed. Ajalugu on näidanud, mis võib olla selle tulemus.