Islandi pedagoogikaülikooli professor ja noorte töötuse uurija Gestur Guðmundsson  vastas 29. juunil Postimehes noorte töötusega seotud küsimustele.  Gestur Guðmundsson  leiab, et noores eas kogetud töötus jätab inimesele sügavama jälje kui kõrgemas eas töötuks jäämine.

Kui 20% noortest on kriisi ajal töötud ja süüdistavad ainult iseend, ei ole see eriti mõistlik. Inimesed, kes töötuses ainult ennast süüdistavad, ei ole võimelised nägema end suhtes teiste inimeste ja ühiskonnaga laiemalt.  Sellel, kes süüdistab töötuses iseennast, kujuneb madal enesehinnang, mis saab töö leidmisel takistuseks.

Olen aastaid viinud läbi töötuks jäänud inimestele mõeldud tööklubisid, neid nõustanud ning töötan õppejõuna kõrgkoolis. Oma kogemusest võin kinnitada, et töötuks jäämine õõnestab inimese motivatsiooni ja eneseusaldust, võtab noorel inimesel julguse ennast teostada.

Meie ühiskonnas soodustab enesesüüdistust ja luuseri tunnet sageli see, et tööle kandideerimise katsetele ei tule mingit vastukaja ega tagasisidet. Tagasiside aitab näha oma kohta ühiskonnas, saada aru oma võimetest ja arenguruumist, tunnetada oma vajalikkust ja võimalusi.

Eestis on välja kujunenud värbamiskultuur, kus vakantsele ametikohale saadetud CV-le vastab tööandja vaikimisega.  Tööklubides käinud noored  kurdavad, et sajad saadetud CV-d kaovad nagu muti auku, jooksed nagu vastu seina, tekib tühja koha tunne. Vaikimine, tagasiside puudumine ja ignorants on see, mis noorele inimesele laastavalt mõjub. Töötuse põhused ei peitu ainult selles, et sobivaid töökohti on vähe. Töötust põhjustab ka dialoogi puudumine tööturul. Mõttetuks muutuvad tööklubid ja koolitused, kus tegeletakse enesehinnangu tõstmisega, arendatakse julgust kandideerida, kui katsed tööandjaga dialoogi leida osutuvad tühjadeks katseteks.

Ma mõistan tööandjaid, kelle e-mailile või CV-keskuse kontole võib laekuda sadu CV-sid ja igale kandideerijale oma valiku põhjendamine on ajakulukas. Kuid tööandja võiks siiski näha oma vastutust selles, et mitte kahandada noorte inimeste püüdlusi ning saata igale ühele äraütlev kiri, tänada kandideerimise eest ning toetada edasi kandideerimist. See ei tohiks olla ülejõu käiv.

Noorte töötuse probleemiga tegelemine ei saa olla ainult mõne üksiku huvigrupi ülesanne. Selle eest kannab vastutust iga üks meist. Noor inimene vajab julgustamist, toetust ja suunamist nii perekonna ringis, töötukassa konsultandiga kohtudes, koolitusel või tööklubis osaledes ja kindlasti tööandjaga kontakteerudes.

Olles pikalt töötu kaob võime töötada. Noortele heidetakse ette, et neil pole töökogemust.

Koolipingist tööturule siseneval noorel ei saagi olla töökogemust ja selle eest ei pea ta end süüdi tundma! Vastutustundetu on noorte süüdistamine töökogemuse puudumises ja selles, et nad töötud on. Olles õppejõud, tean kui keeruline on üliõpilastel leida praktika kohti ettevõtetes ning sageli ütlevad tööandjad, et neil ei ole aega üliõpilast juhendada.  Ning jälle näen pettumust noore inimese silmis. Kui tööandja muudaks oma suhtumist ja suudaks mõista, et sellest kontaktist – arenguliidust on ka temal võimalik midagi kasulikku saada ja õppida, leiaks nii mõnigi noor oma koha tööturul kiiremini.

Suuremal osal noortel on soov tööd teha, kuid nad soovivad tööd, mis neid arendaks. Nad on tänulikud, kui saavad nö suurtelt inimestelt õppida ja enda tulevikuks midagi ära teha. Tööharjumuse tekkimiseks ja ülalhoidmiseks vajavad nad rakendust. Andkem noortele võimalus, sest pidev olelusvõitlus, milles nad harva õnnestuvad väsitab ja muudab passiivseks. Tulevased ettevõtjad ja töökohtade loojad ning aktiivsed ühiskonnaliikmed  vajavad märkamist ning nende arengu toetust sotsiaalses plaanis laiemalt.

Tiina Merkuljeva on Rahvusvahelise Supervisiooni ja Coachingu Instituut superviisor, nõustaja, õppejõud