Kahju, et Riigireformi sihtasutus esitas oma esimesed riikluse uuendamise ideed ajal, mil meedias käis suur trall mõni päev varem eetriristsed saanud seriaali „Pank” üle, kirjutab Tanel Talve.
Tuttuue teleseriaali arvustamine, mis kohati meenutas võidujooksu selle nimel, kes suudab tegijatele valusamalt lajatada, röövis kindlasti osa tähelepanu, mis muidu oleks langenud riigireformijate ettepanekutele. Paradoksaalsel kombel on mitu sihtasutuse juhtfiguuri endiste pankuritena ka „Panga” peategelaste prototüübid. Elu vingerpussid, ei muud!
Leian, et sihtasutuse üks kesksemaid missioone ongi tekitada debatti, kutsuda arutlema selle üle, mis suunas me oma riigi ja ühiskonnaga peame edasi minema, mida peaks otsustavalt muutma ja mida paremaks siluma.
Tuletan ühtlasi meelde, et mullu talvel riigireformi arengusuundade väljatöötamiseks loodud riigikogu probleemkomisjon tegeleb laias laastus sama asjaga. Üldistavalt öeldes on peamine eesmärk riigi tõhusamaks ja inimkesksemaks tegemine.
Loobumine liigsest
Olukorras, kus meie rahvastik vananeb ja töökäsi napib, peab riik ebavajalikest tegevustest ja liigsest halduskoormusest loobuma. Kui meie komisjoni üks lähtekohti on, et riiki reformides tuleb säilitada põhiseaduse aluspõhimõtted, siis „riigiuuendajad” on kohati radikaalsemad.
Samal ajal osa nende ideid juba toimib või viiakse neid siis parasjagu ellu. Samuti läheb osa ettepanekuid üksteisega vastuollu või ei tooks need reaalset kasu. Nii näiteks soovitavad nad sisse seada riigikogu liikmete abide ja „professionaalsete apoliitiliste mittekoosseisuliste nõunike” kogu süsteemi. Igale saadikule isikliku abi palkamine kasvataks ilmselt kulusid rohkem, kui oleks võimalik saadikute arvu kärpimise pealt kokku hoida.
Hoopis mõistlikum oleks nende nõunike ridade tugevdamine, kes töötavad praegu nii fraktsioonides kui ka komisjonides. See samm aitaks muuta seadusandliku kogu võrdväärsemaks partneriks täitevvõimule – ministeeriumidele, mis on üldjuhul professionaalselt mehitatud.
Lahtisest uksest sissemurdmine
Veel üks näide: kui oleks sihtasutuse teha, siis valitaks riigikogu avatud nimekirjade alusel. See ettepanek meenutab lahtisest uksest sissemurdmist. Näiteks 2015. aasta parlamendivalimistel jagati 80% mandaate ringkondades, kus juba ongi avatud nimekirjad. Suletud on ainult üleriigiline nimekiri, kus lähevad jagamisele kompensatsioonimandaadid. Jah, mõnikord võib küll tunduda, et sel moel valitakse ebaõiglaselt parlamenti vähe hääli saanud kandidaadid, kuid see annab võimaluse ka vähemtuntud, kuid laialdaste teadmistega töökatele inimestele. Ja kindlasti pole ei see ega ka riigikogu liikmete arvu küsimus meie riigi konkurentsivõime ja heaolu edendamise seisukohalt peamine. Mõttekäik koondada iga teine ametnik on jälle toorevõitu, et mitte öelda populismihõnguline.
Aga eks ettepanekud selleks ju esitatigi, et neid lahata ning poolt- ja vastuargumente kaaluda. Mida laiapõhjalisemad need arutelud on, seda lihtsam on ühisosa leida. Seda enam on lootust, et osa ideid jõuab erakondade programmidesse ja sealt edasi tulevaste valitsuste tegevuskavadesse.
Lõputsitaadi laenan aga professor Rein Taageperalt, kes leidis juuni alul riigikogus peetud ettekandes, et me ei vaja murrangulist riigireformi. Ta ütles Eesti kohta: „See riik on liiga paks, kuna elanike arvuga võrreldes nõuab ta suhteliselt rohkem riigiametnikke kui suuremal maal. Samas on see riik liiga õhuke, kuna ta ikkagi ei suuda katta kõiki erivajadusi…Esiteks on vaja vähemat kui murranguline reform. Teiseks on vaja hoopis enamat kui ainult riigireform. On vaja rahvareformi, hoiakute reformi ühiskonnas.”