Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aluslepe ei paku sisulisi lahendusi Eesti majanduse elavdamiseks, elukalliduse leevendamiseks ega inimeste kindlustunde tõstmiseks.
Üldsõnaline ja visioonitu tekst jätab tähelepanuta mitmed võtmetähtsusega murekohad – koalitsioonileping ei räägi sõnagi arstiabi ja hariduse kättesaadavuse tagamisest, sotsiaalvaldkonnast, ääremaastumisest ega rahvastikukriisi lahendamisest.
Tundub, et koalitsioonierakondade jaoks pole neid tõsiseid väljakutseid lihtsalt olemas.
Riigikaitse valdkonnas on sõnastatud erakondadeülene konsensus ning mitmed juba varasemalt seatud eesmärgid, mille saavutamine on seni takerdunud Reformierakonna enda poliitilise juhtimise taha.
Miks vaikitakse olulistel teemadel?
Ühtegi tõsiseltvõetavat uut algatust dokumendis kahjuks ei leidu. Küll aga on täielikult ära unustatud siseturvalisus (politsei, pääste), mille eest just sotsiaaldemokraadid eelmises valitsuses seisid. Loodetavasti mõistetakse edaspidiste otsuste langetamisel siiski laiapindse riigikaitse olulisust.
Majanduse alapeatüki ainus konkreetne muudatus on välistööjõu sissetoomise lihtsustamine, mis on peidetud salakavala sõnastuse taha: „Võimaldame ettevõtetele kõrge kvalifikatsiooniga oskustöötajate palkamist läbi vajaliku erandi.“ Seda olukorras, kus töötuse määr on viimaste aastate kõrgeim ja kehtiv välistööjõu kvoot ei tulnud eelmisel aastal isegi täis.
Sotsiaaldemokraadid toetavad läbimõeldud immigratsioonipoliitikat ja vajadusel tippspetsialistide kaasamist välisriikidest, kuid me polnud tõesti nõus olemasoleva kvoodi mitmekordistamisega ilma kaasnevaid mõjusid ja riske isegi adekvaatselt hindamata.
Kust tulevad lapsed?
Koalitsioonileppes puudub igasugune käsitlus ja strateegia Eesti inimeste toimetuleku toetamiseks ja sajandi tõsisema rahvastikukriisi lahendamiseks.
Sündimus on rekordmadal, ühiskondlik ja regionaalne ebavõrdsus suureneb ning tervishoiuteenuste kättesaadavus on löögi all. Niivõrd oluliste küsimuste eiramine näitab, et loodaval koalitsioonil puudub igasugune tahe ning valmisolek laste, perede ja eakate heaolu eest seista.
Tervis ja haridus löögi all
Mootorsaagide müra taustal välja kuulutatud parempööre tähendab tegelikkuses inimeste omaosaluse suurenemist nii tervishoiu- kui haridusvaldkonnas, mis omakorda süvendab ebavõrdsust, vähendab noorte ja perede kindlustunnet ning kärbib Eesti majanduskasvu potentsiaali.
Eesti Panga andmetel kuulub juba praegu 10% jõukamale elanikkonnale ligi 60% varadest, samas kui 90% inimestest peavad ülejäänud 40% jagama.
Uus koalitsioon ei näe selles probleemi ega astu ühtegi sammu ebavõrdsuse vähendamiseks – alampalga tõus on ära unustatud, tulumaksusüsteemi astmelisus kaob ning toiduainete käibemaksu langetamist peetakse riigieelarvele liiga koormavaks, kuid ettevõtetele maksusoodustuseks raha leidub. Need on poliitilised valikud, mille tavainimesed peavad ühiselt kinni maksma.
Kuhu jäi kliima?
Reformierakond ja Eesti 200 on varasemalt sõnades tähtsustanud loodushoidu ja keskkonda, kuid nende viimase aja retoorika ja uus koalitsioonileping räägivad teist keelt.
Koalitsioonileppe kavand on ambitsioonitu nii taastuvenergia arendamisel kui laiemalt keskkonnavaldkonnas. Kui päris täpne olla, siis mõisteid „keskkond“ ega „kliima“ uues alusleppes isegi ei sisaldu.
Kui veel 2023. aasta oktoobris leidis Kristen Michal, et „majandus peab mahtuma looduse piiridesse“, siis uus lühinägelik arusaam näib olevat, et „loodus mahtugu majanduse piiridesse“.
Koalitsioonilepe peaks sõnastama valitsuse visiooni kõigis olulisemates valdkondades vähemalt järgmiseks kaheks aastaks, kuid praegune paber on deklaratiivne dokument, mis on inimeste peamised mured sootuks ära unustanud.
Eesti vajab kriisi ajal sotsiaalselt vastutustundlikku poliitikat, mitte parempoolset eksperimenti, mis süvendab ebavõrdsust ja vähendab inimeste niigi habrast kindlustunnet.
Minu soovitus Reformierakonna ja Eesti 200 juhtidele on lihtne: võtke see koalitsioonileppe kavand tagasi ja alustage uuesti. Isegi ChatGPT suudaks paremini!