Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on õigus kohut mõista ka genotsiidi- ja agressioonikuritegude toimepanijate üle, kuid siin on üks «aga», selgitab sotside eurosaadik Sven Mikser.

Euroopa Parlament toetas kolmapäevasel hääletusel ülekaaluka häälteenamusega resolutsiooni, millega kuulutatakse Venemaa terrorismi toetavaks riigiks.

Ehkki hääletustulemus oli selgemast selgem – poolt hääletas 494 saadikut ja vastu 58 – eelnesid hääletusele tõsised debatid. Küsimus ei olnud selles, kas Venemaa teod Ukraina vastu suunatud agressioonisõja käigus väärivad kõige karmimat hukkamõistu – selle hinnangu on Euroopa Liit ja selle parlament ammugi andnud – vaid eelkõige selles, millised on Venemaa terroritoetajaks kuulutamise õiguslikud alused ja millised peaksid olema õiguslikud järelmid.

Euroopa Liit on veebruarikuust alates rõhutanud Venemaa poolt Ukrainas toime pandavate sõjakuritegude uurimise süüdlaste vastutusele võtmise vajadust. Sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) jurisdiktsiooni alla. Lisaks on ICC-l õigus kohut mõista ka genotsiidi- ja agressioonikuritegude toimepanijate üle, kuid siin on üks «aga».

Agressioonikuritegude eest alati riigi poliitilised juhid ICC pädevus on siin piiratud kriminaalkohtu liikmesriikidega, kelle hulka Venemaa ei kuulu. Seetõttu on Euroopa Liit toetanud initsiatiivi eritribunali loomiseks agressioonikuritegude uurimiseks.

Venemaa võitlejad on sõja algusest saadik pannud Ukrainas toime piinamisi, vägistamisi, tsiviilelanike tapmisi – sõnaga, kõike seda, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt ka sõjategevuse käigus keelatud. On erakordselt oluline, et iga sõjakuritegu saaks dokumenteeritud ja süüdlased vastutusele võetud.

Sedamööda, kuidas venelased lahinguväljal ukrainlastele üha selgemalt alla jäävad, on Vene armee hakanud terroriseerima Ukraina tsiviilelanikkonda järjest mastaapsemalt ja süsteemsemalt, rünnates tahtlikult elamukvartaleid, haiglaid, koole ja elutähtsaid taristuobjekte. Sellist taktikat võib pidada riiklikuks terrorismiks, kuid ka nende tegude toimepanijaid on võimalik kohtu ette tuua sõjakuritegude eest.

Peale eelkirjeldatud meetodite kasutab Venemaa aga Ukrainas (nagu varem Süürias, Kesk-Aafrika Vabariigis, Malis ja mujal) massiliselt rühmitusi, kelle liikmed ei kuulu ametlikult Venemaa sõjaväe või teiste ametlike struktuuride koosseisu. Selliste rühmituste üheks ülesandeks on tsiviilelanike, aga ka Venemaa enda deserteerunud võitlejate terroriseerimine. Tuntuima selline rühmitus on nn Wagneri grupp. Sisuliselt on tegu Venemaa riiklikul toel ja huvides tegutseva terroristlike organisatsioonidega ning Euroopa Parlamendi resolutsioon kutsub üles neid ka sellistena määratlema.

USA-s ja Kanadas eksisteerib õiguslik raamistik, mis sätestavad riigi terrorismitoetajaks kuulutamisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Näiteks saab Ühendriikide administratsioon sanktsioneerida kolmandate riikide isikuid ja ettevõtteid, kes teevad terroritoetajaga koostööd, samuti terrorismitoetajaks kuulutamine kaasa immuniteedi kaotamist USA kohtute ees. Euroopa Liidus taoline õiguslik raamistik täna puudub.

See ei ole takistanud kehtestamast Venemaa suhtes üha karmimaid sanktsioone, kuid siiski soovib Euroopa Parlament oma resolutsioonis, et liikmesriigid ja Liidu pädevad institutsioonid alustaksid raamistiku loomisega ja annaksid terrorismi sponsoreeriva riigi mõistele ka selge õigusliku sisu ja tagajärjed.

SVEN MIKSER ⟩ Venemaa terroristlikuks kuulutamisele eelnesid tõsised debatid