Areneva tehnoloogia ja muutuvate sõjaliste doktriinide valguses tuleb relva- ja tuumarelvastuse kontroll tuua tagasi arutelu keskpunkti, paraku on aga „aina raskem jõuda kokkuleppele kriitiliste mängijate vahel,” sõnab Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat Sven Mikser ingliskeelses intervjuus EurActivile.
Tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu (NPT) 50. aastapäeval valmistub ÜRO ette nimetatud lepingu ülevaatamist, arvestades märke, mis viitavad kasvavatele lahkarvamustele ja umbusaldusele tuumaarsenali omavate riikide vahel.
Pärast INF-i lepingu kokkuvarisemist 2019. aastal, millele lisandub mitmete muude kokkulepete ohusolek või lähenev lepingu kehtivusaja lõppemine, on desarmeerimiseksperdid nõudnud kiiret reageerimist, seda sealhulgas eurooplastelt, kes on suuresti vaadanud tegevusetult pealt olukorra katastroofilist halvenemist.
Nüüd, kus INF-i leping on surnud ja teised ohus, kui tõenäoline on, et me läheme arengus tagasi 1970-ndatesse aastatesse? Kas on lootust praegune suundumus veel ümber pöörata?
Mõnes mõttes on kõik need paralleelid ja sarnasused petlikud. Me ei lähe tagasi 1970-ndatesse aastatesse, kuid me elame üha ohtlikumas maailmas. Kogu relvakontrolli arhitektuur ehitati üles mitmete aastate jooksul, me kaotasime aga algse fookuse selle hädavajalikkuse üle pärast külma sõja lõppu.
Me oleme tunnistajaks ühe lepingu lagunemisele teise järel, samal ajal kui kolmandad lepingud kaotavad oma funktsiooni või saavad ametlikult tühistatud. See on midagi, mida tuleb võtta väga tõsiselt, eriti kuna enamik nendest õudusunenäo stsenaariumitest, mis on seotud tuumarünnakutega, ei ole siiani realiseerunud. Sellele vaatamata, areneva tehnoloogia ja muutuvate sõjaliste doktriinide valguses, tuleb relvastuskontroll ning tuumarelvastuse kontroll tuua tagasi arutelu keskpunkti.
Euroopat kaitseb USA „tuumavihmavari“. Mõned kriitikud on väitnud, et INF-i lepingu kaotamine võiks olla võimalus muuta Euroopa iseseisvaks osalejaks, kes võiks taotleda EL-Venemaa lepingut INF-i asendamiseks?
Algselt oli INF-i lepe USA ja tolleaegse Nõukogude Liidu vaheline kahepoolne leping. Kui me räägime tõsiselt tuumarelvastuse kontrollist või režiimidest, mis piiravad tuumarelva kohaletoimetamise mehhanismidega seotud tehnoloogia arengut, siis ei ole kahtlust, et kõik asjassepuutuvad osapooled peaksid olema kaasatud. Ainult Prantsusmaa on EL-i liikmesriikidest pärast Suurbritannia lahkumist ühendusest ainuke tuumarelvariik, mistõttu ma ei usu, et me üksi suudaksime näidata end Venemaale võrdväärse partnerina.
Mis puutub strateegilistesse tuumarelvadesse, siis on suured mängijad ilmselgelt venelased ja ameeriklased, kõik Euroopa pinnal asuvad taktikalised või strateegilised tuumarelvad on ameeriklaste omad, need on osa NATO heidutussüsteemist.
Miks ei võiks need kaks suurriiki siis ise seda küsimust lahendada?
On üks aspekt, mille osas maailm on kriitiliselt muutunud, nimelt asjaolu, et on lisandunud on uusi mängijaid, eelkõige Hiina, kes on suutelised arendama sarnaseid süsteeme. Selle asemel, et olemasolevaid raamistikke kitsendada, peaksime püüdma neid laiendada. Mille poole me peaksime püüdlema, on mitmepoolne kokkulepe, mis hõlmaks kõiki osapooli.
Kuid ilmselgelt ei tähenda see seda, et me peaksime loobuma kõigist olemasolevatest kahepoolsetest lepetest ameeriklaste ja venelaste vahel. Olukorras, kus mitmepoolseid asendavaid lepinguid pole, oleks väga vastutustundetu millestki loobuma hakata.
Tegelikult on üks Ameerika Ühendriikide kaebustest olnud väidetavad Venemaa poolsed rikkumised, mis olid seotud selliste süsteemide arendamisega, mis on INF-i leppe kohaselt keelatud. See omakorda mängis ka lepingu kokkuvarisemises olulist rolli.
Mis puudutab ideed luua uus mitmepoolne relvastuskontrolli raamistik, siis Hiina on sellest siiani keeldunud, Venemaal on samuti teatuid reservatsioone selle vastu…
See teeb mulle muret. Külma sõja lõpus oli tajutav teatav kiireloomulisus, ja see ei piirdunud vaid tuumarelvadega. Oli katseid luua ja rakendada teisi üsna ambitsioonikad relvastuskontrolli mehhanisme. Täna on erinevate osapoolt vahel üha keerulisem mistahes kokkuleppele jõuda.
Te mainisite Ühendkuningriigi väljumist EL-ist, mis omakorda jätab Prantsusmaa ainsaks Euroopa tuumajõuks. Mida Te arvate Macroni hiljutistest ettepanekutest Euroopa relvastuskontrolli raamistiku kohta?
Ilmselgelt kutsutakse üles millelegi, mida võiks tõlgendada omamoodi poliitilise eesmärgina. Enne, kui spekuleerida, kui realistlikud need ettepanekud on, tuleb neile sisu anda.
Euroopa Parlamendi väliskomisjon andis hiljuti soovitusi EL-i juhtidele ühenduse relvastuskontrolli positsiooni kohta. Milliseid konkreetseid samme ootate, et EL seoses tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise protsessiga astuks?
Tuumarelvade leviku tõkestamise leping on kehtinud 50 aastat ja see on tegelikult ainus asjakohane mitmepoolne leping, mis meil on.
Laias laastus on kaks eesmärki. Esiteks soovime, et EL kokku tuleks ja ühise seisukoha võtaks. Liikmesriikide vahel on teatavad erinevused selles osas, kuidas läheneda mitte ainult konverentsile, vaid kogu tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise protsessile kui sellisele.
Rootsi on aktiivselt edendanud Stockholmi tuumadesarmeerimise algatust ning võttis vastu poliitilise deklaratsiooni, milles kutsutakse tuumarelvariike rakendama vastavaid meetmeid. Lisaks sellele on mõned NATO-välised EL-i liikmed, kes on aktiivselt edendanud tuumarelvade keelustamise lepingut.
Sellele vaatamata, kõik EL-i liikmesriigid, kes on ka NATO liikmed, lähenevad kogu arutelule siiski väga ettevaatlikult. Ilmselgelt peame oma tegevuses olema väga realistlikud – see on tundlik riikliku julgeoleku küsimus.
Teiseks, mitte ainult seetõttu, et see on oluline aastapäev, vaid ka seetõttu, et eelmisel konverentsil ei õnnestunud lõplikku dokumenti vastu võtta, on väga oluline, et see konverents oleks selles osas edukam.
Lõppeesmärk on leppida kokku ühises avalduses või jõuda kaugemale?
Me pole siiani näinud, et ükski nendest õudusunenäo stsenaariumitest realiseeruks. Väga pikka aega pole me ühe NPT samba – desarmeerimise vallas, grammigi edasi liikunud. Ehkki me pole täheldanud massihävitusrelvade plahvatuslikku levikut, pole me ka näinud kümneid uusi tuumarelva omavaid riike esile tõusmas.
Enam-vähem kõik näivad käituvat vastavalt rahvusvahelisele tuumarelvastuse kontrolli arhitektuuri olulisematele elementidele, kuid me ei ole suutnud seda protsessi siiski lõpule viia. Meil puudub selge ettekujutus sellest, kuidas liita kõrvalekaldvaid riike protsessiga, või kas see on üldse võimalik.
NPT kolmas sammas, tuumaenergia rahuotstarbeline kasutamine, on see, millele ei pöörata piisavalt tähelepanu, räägitakse eelkõige desarmeerimisest ja leviku tõkestamisest, kuid see on oluline element, millel on potentsiaalsed tagajärjed. EL-is kiputakse üha enam rääkima tuumaenergiast üldise energiapoliitika kontekstis, ja sellest, kuidas see on seotud kliimaeesmärkidega, kuid sellega seonduvad võimalikud massihävitusrelvade leviku aspektid tuleb samuti päevakorras hoida.
Mis puutub EL-i poolt vahendatud Iraani tuumalepet, kas Te olete selle püsimajäämise suhtes optimistlik?
Kindlasti saame arutada, kas see oli täiuslik kokkulepe või mitte. On selge, et lepe keskendus väga kitsalt sõjalisele tuumaprogrammile ja uraani rikastamisele, kuid kogu Iraani küsimus on palju laiem.
See ei olnud juhus, vaid pigem teadlik otsus mitte lisada leppesse Iraani piirkondlikku- ja mittekonstruktiivset rolli, terroristlike organisatsioonide toetamist ja naaberriikide asjadesse sekkumist. Samuti oli teadlik otsus mitte hõlmata kohaletoimetamise mehhanisme ja raketi arendamise programme.
Kui selle lepingu üle, mille suhtes EL tunneb emotsionaalset vastutustunnet, peeti läbirääkimisi, hindasid paljud analüütikud läbimurde punkti lähedal seisvaks. Me räägime siinkohal perioodist mitu kuud enne seda, kui Iraan omandas võime tuumaseadme detoneerimiseks, perioodist, mille jooksul tasus veel vähemalt proovida viivitada ja otsesest ohust vabaneda.
Kui kaua suudab EL säilitada oma praegust positsiooni lepingu kaitsmisel?
Ma olen väga pettunud USA otsuses leppest loobuda. On kahetsusväärne, et ameeriklased ei suutnud seda Obama administratsioon valitsusperioodi ajal seadusesse lisada, Obamal ei olnud kunagi piisavalt senati hääli, et lepet ratifitseerida. Seetõttu oli ka Trumpil niivõrd lihtne leppest taanduda, selleks piisas vaid vastavasisulisest käskkirjast.
Küsimus ei ole mitte ainult selles, kui kaua suudab EL närvi hoida, vaid ka selles, et me peame tunnistama, et me ei saa füüsiliselt kõiki arenguid mõjutada. See võib viia olukorrani, kus me peame tunnistama, et leping ei ole enam elujõuline.
Eurooplaste ja iraanlaste vaheline usaldus ei ole praegusel hetkel suur, kuid see oli oluline kokkulepe, isegi kui see ei olnud täiuslik. Võibolla oleks eurooplased pidanud võtma tõsisemalt USA muresid, mis on seotud teemadega, mida leping ei hõlma.
Põhimõtteliselt on EL käitunud õigesti, püüdes lepet elus hoida, sest nii nagu INF-i ja teiste lepete puhul – senikaua, kuni silmapiirile kerkivad uued lepingud, on mittetäiuslikud, kuid eksisteerivad kokkulepped siiski parem variant kui täielik seadusetus.