Eestis ei ole ühtegi poliitilist jõudu ega minu teada ka muud mõju- või huvigruppi, kes sooviks Eesti senist sisserändepoliitikat oluliselt lõdvendada või asustada siia massiliselt migrante, kirjutab välisminister (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).
Ma ei räägi praegu ränderaamistikust endast rohkem kui hädapärast vaja. Olgu siiski ära öeldud see, mida olen selgitanud juba palju kordi varem ja mida on kinnitanud mitmed riigiõiguse asjatundjad, teiste seas Eesti Vabariigi õiguskantsler: ÜROs arutusel olev ja peatselt heaks kiidetav globaalne ränderaamistik ei pane Eestile siduvaid kohustusi ega võta meilt suveräänset õigust kujundada oma rändepoliitikat.
Ka ei too see dokument Eestisse täiendavaid majandus- või muid migrante. Seda, et dokumendi alusel püütakse tulevikus luua uusi rahvusvahelisi norme või lepinguid, ei saa päriselt välistada, ent nendega liitumine ei toimu automaatselt ning vajab ka meilt eraldi otsust.
Ja veel: Eestis ei ole ühtegi poliitilist jõudu ega minu teada ka muud mõju- või huvigruppi, kes sooviks Eesti senist sisserändepoliitikat oluliselt lõdvendada või asustada siia massiliselt migrante. Selliste hirmsate plaanidega «globalistide vandenõu» ei eksisteeri ka väljaspool Eestit, ei George Sorosi kontoris ega kusagil mujal.
Raamistiku toetamine ei paiska Eestit kaosesse ega sunni meid tegema asju, mida me demokraatliku riigina niigi ei teeks. Teisalt ei tooks ka tolle dokumendi edasisest käekäigust kõrvale jäämine omaette kaasa mingit katastroofi. Julgen isegi väita, et raamistiku vahetu mõju praegu maailmas liikvel oleva 250 miljoni migrandi edasisele saatusele ja rändesuunale on väike, ehkki loodetavasti mitte päris olematu.
Küll aga võivad sellel poliitilise debati viisil, mis on meid tänasesse seisu toonud, olla meie tulevikule tõsised tagajärjed. Sellest tahangi kõneleda.
Eesti on demokraatlik riik, kus igaüks peab saama ühiskonna tulevikku määravate otsuste kujundamisel kaasa rääkida. Me soovime, et olulised otsused oleksid tehtud pika tulevikuperspektiiviga ja et need tugineksid parimale olemasolevale teadmisele ja analüüsile. Hirmu, paranoia ja eelarvamuste keerises langetatud otsused neile nõudmistele ei vasta.
Inimesi, kes tunnevad tuleviku ees hirmu või ebakindlust, ei tohi naeru- ega alavääristada. Inimeste hirm tulevikuarengute pärast, mis võiksid nende harjumuspärase elukorralduse ja kultuurikeskkonna pea peale pöörata, on keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas igati loomulik. Mõned hirmudest on põhjendatud, teised liialdatud. Mõned vastumeelsetest trendidest on vääratavad, teised paratamatud. Teaduse ja tehnoloogia areng kiireneb. Vahemaad, nii geograafilised kui mentaalsed, muutuvad aina lühemaks ja see, mis toimub pealtnäha kaugel, kajab kohe ka kodus vastu. Meie meelte vastuvõtu- ja analüüsivõime jääb plahvatuslikult kasvavale informatsioonihulgale üha enam alla ja seegi süvendab tajutud ebakindlust.
Inimeste hirme tuleb mõista ja püüda neid leevendada. Küll aga tuleb hukka mõista poliitikud, kes soovivad hirmude üleskütmise teel oma toetajaid mobiliseerida ja otsuselangetajate tahtejõudu halvata. Inimeste hulgas, keda valeväited «migratsioonipakti» toel peatselt Eestisse toodavatest kümnetest miljonitest inimestest on ärevile ajanud, leidub paraku ka selliseid, kes püüavad peatsele võõrlaste invasioonile vastu seista poliitikutele sotsiaalmeedias surmaähvardusi lähetades. Veelgi enam: nädala eest väitis üks literaat suures päevalehes ilmutatud arvamusloos koguni, et parim viis illegaalsele rändele vastu seismiseks on kõigile illegaalidele «tina anda ja kõik läbi pääsenud määramata ajaks traadi taha pista».
Need inimesed, kes keskajal kõõrdsilmseid või vasakukäelisi kaaskodanikke nõidadena tulesurma saatsid, tegid seda enamasti mitte vihast vasakukäeliste vastu, vaid siirast soovist kaitsta oma lähedasi halva eest. Ka too eideke, kes Jan Husi tuleriidale hagu kandis, tegi seda küllap heauskselt. Aga isegi kui kusagil ei peaks leiduma mõnd nõrga psüühikaga inimest, kes otsustab selliste üleskutsete ajel kujuteldava probleemi füüsilise vägivalla abil lahendada, on hirmude ja viha külvamine poliitikute ja arvamusliidrite poolt ohtlik ja taunitav.
Paranoia süvenemine oleks koomiline, kui see ei mõjutaks päriselt meie demokraatia toimimist. Kindlasti ei olnud konspiratsiooniteooriate õhutamine Lauri Mälksoo või teiste debati algatajate plaan, ent praeguseks on pelgalt sõnapaar «rahvusvaheline tavaõigus» paljude jaoks omandanud sügavalt negatiivse ja ohtliku varjundi. Maroko linna Marrakechi on aga hakatud pidama salapäraste «rändeõhutajate» peakorteriks. Vandenõuteooriaid vahendav portaal Uued Uudised tuli möödunud nädalal koguni välja põrutava paljastusega, et Eesti välisminister käis tolles hirmsas linnas juba kevadel ning küllap sõlmis seal ka mingeid salaleppeid.
Astrid Lindgreni meisterdetektiivi-lugudes otsib politsei taga roimarit, kelle ainsaks teadaolevaks tunnusjooneks on kardina vahelt nähtud rohelisest gabardiinriidest püksid. Avalikkus kaasub aktiivselt ja politsei saab rohkesti vihjeid, millest tüüpilisim on: «Meie rätsepal on lontrus õpi poiss, tal on mustad püksid, pandke ta kinni!» Ülemkonstaabel viskab tolle kirja muidugi prügikasti ning ma väga loodaks, et meie poliitiliste otsuste langetajatel on sama palju julgust ja oidu. Neil, kes tahtmatult hüsteeria valla päästmisele kaasa aitasid, on veel võimalus öelda: hei, pidage hoogu! Paraku on vaid vähesed seda võimalust kasutanud.
See kõik ei ole vaid Eesti probleem. Kolmsada aastat pärast valgustusajastu algust ja kolmkümmend aastat pärast seda, kui Francis Fukuyama kuulutas liberaase demokraatia lõplikku võitu, on demokraatia ja liberaalsed väärtused ka oma põlistes kantsides, Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, surutud kaitseseisundisse. Rünnaku all, ka poliitikute poolt, on ajakirjandusvabadus ja kohtute sõltumatus, rahvus- ja seksuaalvähemuste õigused, koguni demokraatliku riigikorralduse ülimuslikkus ja reeglitepõhine maailmakord tervikuna. Ma loodan, et see seisund on ajutine, aga väikese ja hapra riigina oleme just meie eriti haavatavad ja meil võib nappida strateegilist sügavust, et ka lühiajalistest vapustustest tervena läbi tulla.
Hirmu- ja paranoiakülvajatega sõdimine näib igapäevapoliitikas tuuleveskitega võitlemisena. Milline erakond peaks tahtma lubada üht ÜRO mittesiduvat deklaratsiooni enda ja valimisvõidu (või valimiskünnise) vahele? Taktikaline taganemine irratsionaalse raevu ees selles üksikküsimuses tundub paljudele süütu ja isegi viisipärasena. Ent kui rinne on kord murtud, siis ei räägi me enam ühest deklaratsioonist ega isegi pelgalt rändeküsimusest. Järgmisena leiamegi end tõrvikute kumas otsuseid langetamas ka naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, kohtusüsteemi sõltumatuse ning loome- ja ajakirjandusvabaduse küsimuses. Ja need, kelle nägusid me pimeduses tõrvikute tagant ei seleta, saavad meie igast taganemisest jõudu ja enesekindlust juurde.
Oma esimeses inauguratsioonikõnes ütles USA endine president Franklin Delano Roosevelt, et «ainus asi, mida me tõeliselt peame kartma, on hirm ise». Valgustusaja ideaalid – demokraatia, vabadus, sallivus, mõistuspärasus – väärivad endiselt kaitsmist nii Eestis kui maailmas. Eesti saab olla vaba ja demokraatlik riik ainult siis, kui inimesed on vabad.
Kas liberaalsete väärtuste kaitsmine on valimisedust tähtsam või ebaolulisem, on iga poliitiku isiklik valik. Eestlastena me teame, et demokraatia ja demokraatlikud väärtused ei püsi iseenesest. Nad vajavad eluspüsimiseks päevavalgust. Ka tagasilööke ei ole võimalik välistada, aga selgi juhul peame me kunagi vastama küsimusele, kus ja mille eest keegi meist pimeduse saabudes seisis.