Seitsekümmend aastat tagasi kirjutasid kaheteistkümne Euroopa ja Põhja-Ameerika riigi välisministrid Washingtonis alla Põhja-Atlandi lepingule. Vajadus selle lepingu lärele tulenes mõistmisest, et vabadust tuleb kaitsta ja et need, kes vabadust ja demokraatiat hindavad ja armastavad, on üheskoos tugevamad.

Washingtoni leppe preambul rõhutab vajadust kaitsta rahu maailmas ja kinnitab, et leppe osalised kaitsevad oma rahvaste vabadust, ühist pärandit ja tsivilisatsiooni, mis on rajatud demokraatiale, isikuvabadustele ja õigusriigi põhimõtetele.

Seitsmekümne aasta eest elas Eesti üle oma ajaloo tumedamaid hetki. Totalitaarse impeeriumi ikke all võisime demokraatiast, vabast ühiskonnast ja õigusriigist vaid unistada ja isegi unistamise eest võis igaüht tabada okupatsioonivõimu viha ja kättemaks. Tuhandeid tabaski.

Unistust vabadusest ja oma riigist ei olnud siiski võimalik tappa. See elas edasi – unistus mitte lihtsalt oma riigist, vaid vabadusi ja igaühe põhiõigusi austavast vabast ja demokraatlikust riigist. Ning just sellisena asusime me oma riiki pärast iseseisvuse taastamist üles ehitama.

Lääne demokraatiaid ei olnud lihtne veenda, et oleme vaatamata viiekümne okupatsiooniaasta vintsutustele nende kõrgete ideaalide väärilised. Aga me suutsime seda. Ja just neil päevil viisteist aastat tagasi võttis Eesti sisse oma koha teiste Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatlike riikide seas.

NATO ja Euroopa Liiduga liitunutena pidasime just meie üheks oma kohuseks veenda liitlasi ja partnereid selles, et ohud demokraatiale ja vabadusele ei ole maailmast kuhugi kadunud ja seetõttu ei tohi vaba maailm langeda ajaloojärgsesse nõidusunne, vaid peab iga päev ja iga tund olema valmis vabadust totalitarismi ja despotismi eest kaitsma. Me suutsime sedagi, ehkki mõnikord tuli see mõistmine raskemalt ja valusamate õppetundide hinnaga, kui võinuks.

Minu kolleegid kahekümne kaheksast NATO liikmesriigist on täna Washingtonis, et üheskoos tähistada Alliansi juubelit. Mõistagi sooviksin minagi olla koos nendega, sest mis võiks olla veel ilusam lõppakord kahe ja poole aasta pikkusele tööle Eesti Vabariigi välisministrina. Aga siis ma meenutan endale USA Kongressi esindajatekoja kunagise spiikri Tip O’Neilli sõnu: all politics is local. Poliitika on tihti pigem kohalik kui globaalne. Ja praegu vajab demokraatia ja vabaduse hoidmise üritus mind ja kõiki mu mõttekaaslasi just siin, kodumaal.

Me teame oma ajaloost, et demokraatia ja vabadus ning neile rajatud riik võivad hetkega lakata olemast, kui osutume võimetuks end kaitsma välisohtude vastu. Aga me peame teadma ka seda, et demokraatia ja vabadus võivad surra ja kodus, vaikselt ja vähehaaval.

Sõltumatu kohtuvõim, ajakirjandus- ja loomevabadus, vähemuste õigused – need on demokraatlikuks riigiks olemise vältimatu osa. Nende õiguste ja vabaduste järkjärguline kadumine – olgu riigivõimu survel või läbi ühiskonda sisendatava hirmu ja sellega kaasneva enesetsensuur – võib meid peaaegu märkamatult viia punkti, kust tagasi tulemine on üha keerulisem. Ja siis võivad ka meie ustavaimad liitlased küsida, kas Eestit kaitstes kaitstakse ka demokraatiat ja õigusriiklust.

Kolmekümne aasta eest, Laulva revolutsiooni aegu, tulid kõik Eesti inimesed üheskoos nõudma vabadust ja demokraatiat. Ka täna ei saa demokraatia kaitsmine olla vaid käputäie poliitikute töö. See ei saa olla ka üksnes nende ülesanne, kes vahetult ja isiklikult tunnevad oma õigusi või vabadusi ohustatuna. See on meie kõigi kohustus.

Ühiskond, mis on vaid osaliselt vaba, ei ole vaba ühiskond. Ja üksnes tõeliselt vaba ühiskond saab olla õnnelik, jõukas ja turvaline. Ja Eesti rahvuslikud huvid on maailmas paremini kaitstud, kui me jääme truuks nendele ideaalidele, mis on kirjas nii meie oma põhiseaduses kui ka seitsmekümne aasta eest allkirjad saanud Washingtoni leppes.