Täna elame me hoopis teises maailmas. Koroonaviiruse levik ja välja kuulutatud eriolukord on pea peale pööranud pea kõigi elukorralduse. Väga paljud ei saa või tohigi enam tööle minna. Lapsed on koduõppel. Väga paljud bussid üle Eesti enam ei sõida. Ajal, kui ei pruugi enam toastki välja saada, rääkimata puhkusest Saaremaal või Jurmalas, on ülimalt raske midagi tuleviku kohta arvata, kirjutavad sotsiaaldemokraadid Indrek Saar ja Riina Sikkut Õhtulehes.
Üldine ärevuse tase on ühiskonnas praegu väga kõrge ning infotulv suur, toobi annavad negatiivsed uudised. Inimesed väldivad igati põhjendatult sotsiaalseid kontakte ja seni harjumuspärane näost-näkku suhtlemine on sageli asendunud üksiolekuga. Teisalt on karantiin surunud kümneid tuhandeid peresid koduseinte vahele, kus lapsed ja vanemad peavad päevast päeva koos olema.
Kui maal ja eramajades elavatel lastel ja nende emadel-isadel on liikumisvabadust rohkem, siis magalarajoonide korterite elanike seis on märksa keerukam. Kujutagem ette teismelisi, kes on sunnitud peagi juba kuu aega olema enamiku ajast oma toas. Sageli elab koos kolm põlvkonda, mis tähendab vajadust kaitsta riskirühma kuuluvaid vanemaid pere liikmeid. Nii need emotsioonid kuhjuvad.
Hirmu ja ängi tekitab pidev nakatumise oht. Inimesed muretsevad oma lähedaste tervise ja võimaliku töökoha kaotuse pärast. Meid kõiki vaevab teadmatus, mis saab edasi ja millal see kõik lõpeb.
Ühelt poolt valitseb ühiskonnas ootus tugevate lahenduste järele ja valmisolek aktsepteerida karme reegleid. Seda ootuses, et need võimaldavad võimalikult ruttu pöörduda tagasi tuttava ja turvalise elu juurde. Kui aga piirangud kehtivad pikalt ja kindlust tuleviku suhtes ikka ei tule, siis tekib pahameel. Keegi peab ju süüdi olema.
Ühiskondlikku valmisolekut ja meeleolusid tuleb seega arvestada ka kriisi lahendamise meetmeid kavandades. Ilma selleta soovitud tulemust ei saa. Mida kauem sotsiaalse isolatsiooni nõuded ja teised piirangu kestavad, seda rohkem on neid inimesi, kes vajavad asjatundlikku nõu, võimalust rääkida oma ärevuse mahavõtmiseks ja soovitusi olukorraga toimetulekuks.
Praegu on jagatud päris laialt infot, millal pöörduda häirekeskusesse ja millal perearsti nõuandetelefoni poole. Neile numbritele helistades psühholoogilist nõu ei saa, küll aga koormavad abivajajad neid liine oma murekõnedega. Vajadus sellise psühholoogilise toe järele kasvab kardetavasti juba lähinädalatel hüppeliselt.
Samuti on meil arvukalt inimesi, kes osalevad otseselt kriisi lahendamises või töötavad töökohtadel, kus nakatumise tõenäosus on suurem. Olgu nendeks siis müüjad, politseinikud või tervishoiutöötajad, aga ka need kaitseliitlased, kes on kas ajutiselt piiril või siis Saaremaal turvalisust tagamas. On väga tähtis, et eesliinitöötajate töövõime säiliks ning nakkusoht ja mure ei põhjustaks nende läbipõlemist.
Nüüdseks on koroonaviiruse kriisitelefoni 1247 ülesandeid tänuväärselt laiendatud ning sinna helistajatele pakutakse koostöös ohvriabi kriisitelefoniga 116 006 ka psühholoogilist nõu eesti, vene ja inglise keeles. Samuti on veebivestlus www.palunabi.ee ning ka leht www.peaasi.ee alustanud tasuta veebinõustamist – eeskätt jagab soovitusi selle kohta, kuidas kriisiolukorras oma elu korraldada ja paremini toime tulla.
Kutsume valitsust üles jagama kiiresti infot selle kohta, kust saada nõu viirusega seotud ärevuse ja psühholoogiliste murede puhul ning ühtlasi suurendada nõustamise mahtu nii telefoni, sotsiaalmeedia, video kui ka muude vahendite abil. Nii on võimalik vähendada hädaabinumbrite koormust ning anda erialast tööd nõustajatele, psühholoogidele ja psühhiaatritele.
Mõistagi oleks hea, kui igaüks mõtleks ka ise oma vaimse tervise peale ja vajadusel selle eest hoolt kannaks ning abi küsiks. Ülearune ei ole ka vana hea soovitus – hoidke regulaarselt ühendust oma sugulaste ja tuttavatega, olge neile toeks. Nii hoiame inimeste vaimu tervena ja aitame ühiskonnal eriolukorras vastu pidada ja kriisist tugevana välja tulla.