Hea Kaja Kallas!

Kümme päeva pärast valimisi oleme olukorras, kus möödunud valimiste põhiküsimus on lõpuks kõigile üheselt selge. Selleks ei olnud maksumäära suurus ega maanteede laius. Selleks oli küsimus, kas Eesti läheb edasi vaba demokraatiana või lastakse võimule äärmuslased.

Hea Kaja, sa võitsid valimised ja see tähendab vastutust! President teeb sulle lähiajal ettepaneku moodustada valitsus, sinu kohus on kasutada seda mandaati, et hoida ära demokraatlike vabaduste piiramine. Sotsiaaldemokraadid on selles missioonis sinuga.

Me näeme esimest korda taasiseseisvunud Eestis, kuidas poliitilisele malelauale on asetatud mängunuppudeks demokraatlikud väärtused ja inimeste põhiõigused. Ja see tähendab, et on käes hetk, kus kõige olulisem on ära hoida halvim.

Kokkupandaval äärmuskoalitsioonil ei ole täna veel Riigikogus 51 toetushäält. Vastupidi: oleme veendunud, et Riigikogus on 51 häält, kes on jätkuvalt valmis hääletama vabaduste poolt ja vihkamise vastu. Lisaks reformierakondlastele ja sotsiaaldemokraatidele leidub Isamaa ja Keskerakonna värskete liikmete hulgas kindlasti 7 inimest, kes toimuvat heaks ei kiida. Olgu nendeks Raimond Kaljulaid, Jüri Luik, Üllar Saaremäe, Vladimir Svet, Vadim Belobrovtsev, Andres Metsoja või Yana Toom. Neid inimesi on kindlasti veel, aga nende koondamiseks on vaja tööle asuda. Kaja, hakkame tööle, meie valijad ootavad meilt tegusid.

Head Eesti inimesed!

See ei ole pelgalt erakondlik võitlus, vaid meie kõigi ühine pingutus. Kõik, kes te valisite täna EKREga koalitsioonikõnelusi pidavaid erakondi usus, et nad jäävad avatusele ja demokraatiale truuks ka peale valimisi, võtke sõna. Saatke oma valitutele selge sõnum, et te ei ole neile selleks luba andnud. Lubage siinkohal üks meenutus Jevgeni Ossinovski poolt 2016. aastal peetud kõnest, mis täna on kohasemgi kui toona:

„Head inimesed, ärge jääge oma liistude juurde! Olge selles võitluses meie kõrval! Ärge kartke, et selles võitluses pooli valides te kaotate oma akadeemilise või kunstilise tõsiseltvõetavuse või erapooletuse. Võitlus avatuse ja sallivuse eest ei ole parteipoliitiline lahing, see on võitlus Eesti riigi ja rahva säilimise ja arenemise eest.

Kui me selle võitluse kaotame, siis ei ole enam mingit kasu näpuga näitamisest viletsatele poliitikutele, kes ei osanud oma seisukohti valijatele piisavalt hästi seletada. Siis on hilja isegi selleks, et endalt küsida, kus olin mina siis, kui oleks saanud veel midagi teha.

Aeg endalt küsida on nüüd ja siin. Aeg endalt küsida, mida saan just mina teha, et Eesti jääks avatud ja arenevaks ühiskonnaks.“

Täna ei ole enam aega küsida. Tuleb tegutseda!

Sotsiaaldemokraadid