Kolm aastat tagasi oktoobrikuus Donetski surnukuurist välja astudes püüdsin mõelda, et kuidas see algas.

Mis oli enne sõda, enne snaipereid, enne rahutusi Maidanil. Mis oli alguspunktiks jadale, mille vahepeatuseks oli ka see isa jalgevahele topitud viieaastane poiss ning veel kellegi kolmanda keha surutud kitsukesse külmkappi (määrdunud linaga kaetud kuhil seina ääres ja sealt võimsalt tõusnud tappev hais oli tunnistajaks, et neil läks niigi hästi)? Vastust tuleks otsida aasta(kümne)te taga hoo saanud populistlikust poliitikast ja elanike lõhestamisest, rassismist ja hirmu külvamisest ning korruptsioonist, mille tulemuseks oli vaesus.

Lihtne, aga eksitav on süüdlase otsingul näidata näpuga vaid Kremli poole. Nende taktika on võimendada neid poliitilisi jõude, kes valmis konfliktipõllu eest valmis hoolitsema ja ise sekkuvad nad alles siis, kui viljakast pinnasest esimesed võrsed juba väljas. Esimesed seemned külvasid ikka Ukraina poliitikud ise. Mitte ainult viimase revolutsiooni käigus võimult kukutatud Viktor Janukovõtš, vaid ka end läänemeelseks nimetavad Julia Tõmošenko, Viktor Juštšenko ja teised. Viimaste süü oli ka selles, et nad lasksid kohalikud natsid (erakond Svoboda) võimule ja muutusid ise nende sarnaseks (muuseas, oluline osa EKRE loosungeid on samad, mis natsidel nii Ukrainas kui ka separatistide kontrolli all olevatel aladel – mööndusega, et separastid said jutupunktid ennekõike Moskvast).

Olime naiivsed

Ukraina kogemusele tuginedes väidan, et EKRE pääs võimule on eksistentsiaalne oht Eesti tulevikule ja elanike heaolule. Kui nad kahe ja poole aasta eest Riigikogus seitse kohta said, ei uskunud ma, et nad parlamendi pesamunana palju kurja suudavad teha. Suutsid küll, sest läbi Toompea suure saali legitimiseerisid nad sallimatuse, vihakõne ja ksenofoobia. Heakene küll, arvasime, elame räuskamise üle, ega neid võimu juurde keegi ei lase ning seega ei saa nad lubatud illliberaalseid reforme ka ellu viia.

Kui välk selgest taevast tuli kevadel Reformierakonna uuelt esimehelt Hanno Pevkurilt aga teade, et end liberaalseks nimetav erakond näeb EKRE-ga koostöökohti. Kolm nädalat tagasi kinnitas Reformierakonna linnapeakandidaat Kristen Michal selle üle, avaldades soovi koos EKRE-ga Tallinnat valitsema hakata.

Mitmed reformierakondlased tõttasid küll teatama, et ega neile EKRE väga ei meeldi. Ent ka nats on liiga palju! Ei saa olla nats EKRE poolt. Nats toetada tähendab valmisolekut koos valitseda – Helmed, Michal ja Pevkur üheskoos.

Kultuuri vaenamine annab maitse tulevikust

Täna annab EKRE tuld NO99-le, homme võtab sihikule Tallinn Music Week’i, Pimedate Ööde Filmifestivali ja folkloorifestivalid. Need tutvustavad ju eri maade kultuure, võõraid keeli ja kunsti. Sealne kunst räägib ka homoseksuaalsusest, feminismist ja vabadusest. Tema loojate hulgas on erineva nahavärvi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumusega inimesed. Võimule ihkavale Reformierakonnale pole see liiga suur hind.

EKRE karjub: kui on must, näita ust! Must sõdur, kui tal on NATO munder seljas, peaks olema erandina küll kaitstud, ometi on raske näha, miks peaksid lääneriigid tahtma seista maa eest, mille valitsus viljeleb avalikku rassismi. Ent end NATO lennukitega reklaamiv Reformierakonna jaoks pole see takistuseks.

EKRE tahab piirata ka inimeste vabadust õppida, töötada ja reisida välismaal, mõnitab lastetuid naisi ja lahterdab Eesti elanikud kastidesse. Selle asemel, et seda hukka mõista, teeb Reformierakond valimisreklaami, kus tõmbab võrdusmärgi emakeele ja inimeste meelsuse vahele. Teisejärgulisteks elanikeks on lahterdatud siin aastakümneid elanud vene emakeelega elanikud, aga ka kümned tuhanded Eestisse kodu rajanud Euroopa Liidu kodanikud.

Reaalne võimalus

Reformierakonna üllatav EKRE-lembus koos küünilise poliittehnoloogiaga omab suurt potentsiaali ja paarisrakendi REKRE võim on muutumas täiesti reaalseks. Seetõttu ei tundugi enam nii utoopiline, et ühel päeval hakkavad lendama kohtunike pead, kehtestatakse tsensuur ning partei tagatoale antakse õigus otsustada, mis on ja mis ei ole õige kultuur.

Ja kui keegi arvab, et REKRE võimule saamine teda isiklikult ei puuduta (sest ta on vehm ehk valge eesti hetero mees), soovitan lugeda reedesest Siribist Margus Otti artiklit, kus ta muuseas kirjutab: „Mõtlesid, et saad puhta vehmariigi, aga leiad end vangist ja väljendusvõimetuna: kultuur, majandus, ajakirjandus ning hulk isiklikku sfääri puutuvat litsutakse vehma alla. /…/”

Nii saavad REKRE rusikapoliitikat ühel päeval tunda ka need, kes ei käi NO99 etendustel, ei kasuta häshtägi tolerast ega ole 27+ lastetud naised. Siit on järgmine verstapost juba massimeeleavaldused või hääletamine jalgadega.

Mõne aasta eest said Valgevenes autoritaarse režiimi kumminuia tunda ka lojaalsed pensionärid. Keeld Minski kesklinnas Lukašenka vastastel koguneda tähendas, et leidmata võimu suhtes kriitilisi noori võttis vemmeldava verega OMON kogemata ette odavat kaupa pakkuva poe ette kogunenud eakad valgevenelased. Laks pikku pead ja laks vastu põlvi, maha vajunul käed seljataha ja trellitatud bussi!

Võimalik ka Euroopa Liidus

Ma küll Eestile Ukraina ega Valgevene saatust ei ennusta, vähemalt niikaua, kuni oleme Euroopa Liidus ja NATOs. Küll näeme Poola ja Ungari näitel, milliseid vabadusi hakatakse piirama, kui võimule saab REKRE laadne moodustis. Kõigepealt võetakse ette meedia ja kohtunikud, siis abordiõigus ja vähemused. See on alles algus.

Selliste arengute tulemus on nõrgem Euroopa Liit, mis ei ole Eesti kodanike ega riigi huvides. Küll on see strateegiline eesmärk Kremlile. Nii nagu suutsid Vene humanitaarabi ja vabatahtlikud (loe: relvad ja sõdurid) tuua konflikti, mis täitis surnukuurid Lvivist Donetskini ja peatada Ukraina riigi arengu aastakümneteks, püüab Venemaa raha ja propaganda abil võimendada neid parteisid, mille eesmärkideks on õõnestada lääne demokraatiat ja ühtsust. Jätkuv sõda Ukrainas, aga ka Donald Trump ja Brexit, tõid rõõmu Kremli koridoridesse. REKRE sugune võim, olgu see pealinnas või riigis, toob samuti.

Foto: Laura Oks / Õhtuleht