Sel nädalal saime kuulda ja lugeda, et inflatsioon oli ka jaanuaris kahekohalise numbriga mõõdetav, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Riina Sikkut Eesti Päevalehes. 

Peaminister selgitas riigikogu infotunnis rahustavalt, kuidas kümne aastaga on hinnad kallinenud 28% ja keskmine palk kasvanud 92%. Kui riiki arvuti tagant juhtida ja keskmiste kasvu jälgida, siis võib öelda, et keskmiselt läheb meil hästi.

Tõesti, kolmekümne aasta jooksul oleme olnud keskmiselt tublid küll, nüüd võiks hakata jaotusi nägema ning numbrite taga pärisperesid ja inimesi. Oleme keskmise lõksus ja niimoodi liigume toimetulekukriisi.

Suhtelises vaesuses elab veidi rohkem kui viiendik inimestest ja me pole suutnud vaesusriskis elavate inimeste osakaalu vähendada. Sealjuures on eriti kehvas olukorras üksi elavad pensionärid, töötud ja üksikvanemad. Kui enamasti on toimetulek paranenud, siis 2020. aastal kasvas kümnendiku võrra suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate osakaal. Sääste on inimestel vähe, ka keskmise sissetulekuga inimesed elavad palgapäevast palgapäevani.

Selliselt stardiplatvormilt läksime vastu mõneteiseprotsendisele hinnatõusule. Ei ole kõigil varusid, kohanemisvõimalust ega lootust tarbimise muutmisega hinnatõusu mõju vähendada.

Kokkuhoid nõrgimate arvelt

Oleme rohkem kui kümneprotsendise hinnatõusu olukorras, kus kallineb nii toidukorv, transport kui ka eluasemekulud. Need on suuresti kulud, mida ei saa asendada ega vältida. Seega hoiavad inimesed kokku kultuurilt ja meelelahutuselt ehk sektoritelt, mis pandeemias niikuinii on pihta saanud. Ja mineviku põhjal näeme, et loobutakse näiteks hambaravist, mis on kallis teenus ja senigi raskesti kättesaadav.

Suurepärane, et terviskriisist taastumine on olnud kiire, taastunud on majanduskasv ja prognoositakse keskmine palk kiire kasvu jätkumist. Aga elus ei ole nii, et kõigepealt kasvab palk ja siis hakatakse poes sul piima või munade eest kõrgemat hinda küsima. Kõrgemat hinda maksame kõik, mõnel tõuseb ka palk.

Samas ei ole mõeldav energiahindade hüvitise kõrvale luua munahinnatõusu kompenseerimise mehhanism, siis aedvilja meede ja piimatoodete toetus. Üldine hinnatõus nõuab ka otsuseid, mis vaesusriskis elavate inimeste toimetulekut parandaks. On see hinnatõus aasta jooksul mööduv või pikemalt kestev, siis meie sissetulekute jaotus on selline, et väiksema sissetulekuga inimeste paremat toimetulekut võimaldavad sammud on vaja niikuinii astuda.

Mida teha?

Näiteks toimetulekupiiri tõstmine toetuse saajatele, et elukalliduse kasvuga sammu pidada; tulumaksuvaba miinimumi tõstmine vähemalt alampalgani, et madalapalgaline töötegija saaks rohkem oma sissetulekust kätte; lastetoetuste kasv; erakorralise pensionitõusu, mis plaanitud aastasse 2023 (ikka valimiste eelsesse aega, muidu ju valijad unustavad), ettepoole toomine (1. aprill 2022). Samuti on vaja paindlikkust kohalikele omavalitsustele kaalutlusõiguse andmise näol, et näiteks energiahindade hüvitamisel paljulapseline ei jääks ühe euroga kvalifitseerumise piirist välja.

Seega ei piisa empaatiast ega nentimisest, et muidugi on paljudel raske. Ammugi pole vaja kinnitust, et kõigil pensionäridel või lastel ei ole toetust vaja. Võib-olla isegi keskmisel ei ole. Aga me ei ole keskmised, numbrite taga on pärisinimesed. Seega ilma pikema jamata tuleks teha muudatused, mida oli vaja juba enne kiiret hinnatõusu.

Meil ei ole vaja kiirlaenuvõtjate kasvu, kohtutäiturite küüsi langenuid ning kommunaalkulude tasumiseks pensioni teisest sambast raha väljavõtmist. Sissetulekute ebavõrdsuse vähendamine on miinimum, mida teha. Kui raha kaotab ostujõudu ja varade väärtus kasvab, siis varaline ebavõrdsus suureneb niikuinii, sest ettevõtlusvara ja finantsvara omab väiksem osa meist.

Suur ebavõrdsus

Samuti tuleb silmas pidada piirkondlikku mõju. Harjumaa moodustab Eestis SKT-st järjest suurema osa ning mediaanpalk on Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal kolmandiku väiksem kui Harjumaal. Ei ole üllatus, et kütuse või piima hind inimestele sama. Seega toimetulekuriski maandamine on eriti tähtis seni väiksema sissetulekuga piirkondades.

Vaesuse kasv ei ole ainult individuaalne mure, inimlik traagika, vaid mõjutab kogu ühiskonda. Rahulolematus on seemneks ebastabiilsusele, mida praeguses julgeolekuolukorras ei saa me endale kuidagi lubada. Samuti on vaesuses inimesed haigemad, toimetulekumurest stressis, hoolekandevajadus suurem, lapsed ei saa välja arendada oma andeid.

See mõjub pidurdavalt kogu ühiskonna arengule. Ei ole võimalik kliimapööret teha, kui suur osa inimesi tunneb, et selle muutusega nad toime ei tule või nende elu läheb raskemaks. Ja nagu selgus, on ebavõrdsel Eestil ka kehv kriisikindlus, sest usaldust on vähe nii valitsejate kui ka teineteise vastu.

Meil ühiskonnana on hädasti vaja mõnd edulugu. Väldime tervisekriisi ja energiakriisi järel toimetulekukriisi tekkimist. Keskmised numbrid võivad ilusad olla, aga valitsejate vastutus on näha ka seda, mis keskmiste kasvu taha jääb, ning mõista, et vaesuse kasv ei võimalda kuidagi Eesti pikaajalisi eesmärke täita.

POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: vaesus kasvab ja me jääme selle lõksu