Mitte ühtki Eesti tervishoiu muret ei saa lahendada solidaarsuse vähendamisega – väikese süsteemi killustamine läheb kokkuvõttes meile kallimaks ja kasvatab ebavõrdsust, kirjutab sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees kommentaariks EPL juhtkirjale.
Tänases Eesti Päevalehes ilmunud artikli põhjal, mis kirjeldab psühholoogi juurde pääsemise raskusi, tehakse juhtkirjas järeldus, et Eesti solidaarne ravikindlustus on „sotsialistlik süsteem“, mis hakkab jõudma kriitilisse punkti või lausa kokku kukkuma. Kriitilise punkti osas on EPL-il muidugi õigus, sest enam kui kümme aastat on selge, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine senisel viisil ei ole kahaneva tööealise elanikkonna puhul pikas vaates toimiv. Ent solidaarsust vähendades või sootuks kaotades tegeleksime silmamoondusega.
Eesti tervishoiukulud on ühed Euroopa madalaimad, kuid see pole uhkusekoht, vaid süsteemne ja aastakümneid kestnud alarahastatus. Kokku hoiame kõige tähtsama – meie kõigi tervise – arvelt ning teeme seda jätkuvalt. Vähem raha tähendab ka madalamaid palku tervishoius, vähem vastuvõtuaegu ja kitsamat ringi teenuseid-ravimeid. Paari aasta tagused andmed näitasid, et Eestis oli katmata ravivajadus 15,5 protsendil elanikest, samal ajal kui EL-i keskmine oli 1,7%.
Küll aga ei lahenda me mitte ühtegi muret Eesti tervishoius solidaarsuse vähendamisega – niigi väikese süsteemi killustamine läheb veel kallimaks ja kasvatab ebavõrdsust.
Konkreetsemalt vaimse tervise puhul ei ole samuti lahendus ühise rahastuse ärakaotamine ja igaühe omavastutuse suurendamine. Kui me ei ole aastakümneid koolitanud piisavalt psühhiaatreid ja psühholooge ega rahastanud vaimse tervise teenuseid, siis lahendus on seda tegema hakata, mitte vastutust abivajajatele veeretada. Ehk tugevdada solidaarsust, et abi saaksid kõik, kel vaja. Solidaarsuse vähendamisega jätame abi kättesaadavaks vaid väljavalitutele. Meil tegelikult ei ole vaja näidet puhtalt inimeste enda rahakoti najal toimivast eratervishoiust kaugelt otsida – hambaravi maksavad kinni suuresti inimesed ise, teenuste kasutamine on seotud inimeste sissetulekuga ning hambaravi on paljude jaoks kallis ja endiselt kättesaamatu.
Lisaks, ka vaimse tervise puhul peab riigi huvides olema see, et inimesed saaksid muredele võimalikult varajases faasis abi, et vältida nende süvenemist. Omaosaluse pealesurumisega aga süvenemist ainult soodustame. Ajal, kui pered maadlevad ainuüksi kodukulude katmisega ja igapäevase toimetulekuga, tähendaks omaosaluse maksmine seda, et paljud väiksema sissetulekuga inimesed – sealjuures noored, kelle puhul vaimse tervise probleemid üha sagedasemad – lükkaks oma ravi edasi. Pikemas perspektiivis tähendaks see riigile oluliselt suuremaid kulusid ravimite või haiglaravi näol, rääkimata inimesest endast, kel vähenevad tervena elatud aastad.
Teraapiafond on tänuväärne algatus, ent tõepoolest ei saa selle kaudu lahendada struktuurseid muresid tervishoius. Kahtlemata tuleb Eestis jätkata solidaarse süsteemiga, kuid tagada selle pikaajaline jätkusuutlikkus. Variante lahendusteks on – olgu selleks siis analoogselt mitte-töötavatele pensionäridele laste eest tervisekassasse maksmine, 13% ravikindlustusmaksu jaoks baasi laiendamine või ajutise töövõimetushüvitise tervisekassast välja tõstmine.
Riina Sikkut: solidaarsuse vähendamine tervishoius vaid süvendaks tänaseid probleeme