Reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannus ütles tänase valitsuse tegevust kommenteerides, et ei tegelda Eesti suurima probleemiga, milleks on rahvastiku vananemine. Minu sõnum on – Eesti suurim probleem ei ole rahvastiku vananemine! Rahvastiku vananemine ei ole üleüldse probleem, see on väärtuslik, see on elu paremaks ja turvalisemaks ning tervemaks muutumise tulemus, kirjutab tervise- ja tööminister Riina Sikkut.

Ma olen aastaid toonud kehva probleemisõnastamise näiteks seda, kui räägitakse rahvastiku vananemisest kui probleemist. Ning analüüsioskuste ja mõju hindamiste koolitustel rääkinud, kui tähtis on probleemi täpne sõnastamine, et oleks võimalik seda lahendada.

Rahvastiku vananemine on demograafiline protsess, mille põhjus on see, et me oleme tervemad ja elame kauem. Pikem elu on see, mida riikide tasandil on pikalt eesmärgistatud. Ja pikem elu on positiivne nii inimese kui ka ühiskonna tasandil. Näiteks minu lastel on vanavanaema, kes tänapäeva laste jaoks uskumatust lapsepõlvest saab rääkida. Ja meil on rohkem põlvkondi elus, kelle kogemust saab kasutada –  ühiskond on mitmekesisem.

Kui vananemine on mure, siis peaks ju seda lahendama – eesmärgistama lühemat elu ja väiksemat vanemaealiste arvu? Ja automaatselt liigub meil kõigil mõte sündimuse peale – rohkem sünde, noorem rahvas? Aga need sündivad inimesed elavad loodetavasti kauem kui varasemad põlvkonnad ja rahvastiku vananemise protsess ju toimub edasi. Sündide taastetasemel jõudmine vähendab rahvaarvu kahanemist – aga rahvastikupüramiidini, kus iga järgmine põlvkond on pidevalt arvukam kui eelmine, me läänemaailmas enam kunagi tagasi ei lähe.

Vananemine ei ole lõputu protsess. Eesti rahvastikuprognoosid näitavad erinevate sündimuse, suremuse ja rände-eelduste puhul, et 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal jääb rahvastikus 25-30% vahele.

Rahvastiku vananemine aga tähendab, et tööealiste maksustamisele üles ehitatud sotsiaalkindlustussüsteemid satuvad surve alla. Tähtsaks kerkivad näiteks vanemaealiste aktiivsena hoidmine, eluasemete-asutuste-avaliku ruumi ligipääsetavuse teemad. Aga eelkõige tähendab see hoiakute muutumise vajadust. Et me ei värbaks ainult alla neljakümneseid, vaid väärtustaks erinevas vanuses kollektiivi. Et hallipäine diktor oleks tavapärane ja pensioniiga ei tähendaks tööturult eemale jäämist. Need on probleemid, millega tegeleda. Meil on vaja ühiskonnana kohaneda sellega kui vanemaealiste osakaal kasvab 20%-lt 25-30%ni. Ehk siis – väärtustame pikemat elu ja kohaneme vanemaealiste osakaalu tõusuga.

Samal teemal arutleb „Otse Postimehes“ saates Riina Sikkut, järelvaadatav siin.