Rahvusvaheline kliimateadus on oma viimatises konsensuslikus hinnangus üheselt öelnud, et inimese poolt seni atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside tõttu jõuab globaalne soojenemine juba mõne kümnendi pärast 1,5 kraadini, mis on Pariisi kliimaleppe seatud piir. Eestis on temperatuur tõusnud juba rohkem.

Arvasime siiani, et meil on veel mõned kümnendid aega. Ei ole, piir on käes. Pooleteise kraadine soojenemine tuleb juba niikuinii, isegi kui me homsest fossiilkütuste põletamise lõpetame. Edasine on aga praegu veel positiivne võimalus, inimkonnal on võimalik kliima edasine soojenemine kaasnevate katastroofiliste mõjudega inimühiskondadele ja elusloodusele ära hoida, ent see eeldab süsteemset ja kiiret tegutsemist.

Just selles kontekstis peame hindama ka EL-i kliimapaketti. Heitmete vähendamisele ei ole tervemõistuslikku alternatiivi. Me lihtsalt peame seda tegema.

Muidugi ka selleks, et meie lastelastel oleks tulevikus selliseid toredaid asju nagu lumised talved ja suusamaratonid ei jääks ajalooõpikute tutvustada. Ent olulisemalt selleks, et tagada meie ühiskonna hüvede kestmine, et meil ei oleks sadu miljoneid põgenikke, kes parasvöötme poole liiguvad, sest nende laiuskraadil ei võimalda kuumus ja veevaegus enam eluks vajalikku kasvatada. Või et mereäärsed linnad ei upuks meretaseme tõusu tõttu.

Jüri Raidla tõstatas hiljuti küsimuse, kas rohepööre on Eesti põhiseadusega kooskõlas. Kaude haakub sellega ka Jaak Aaviksoo küsimus sellest, millised on kliimapöördes Eesti rahvuslikud huvid.

Väga õiged küsimused! Minu vastus on lihtne. Meie fundamentaalne rahvuslik huvi on see, et kliima püsiks ka edaspidi sellistes raamides, mis võimaldab meil siin Euroopa nurgakeses oma armsas väikeriigis elada nii, et ekstreemsetest ilmastikunähtustest kuuleme vaid välisuudiste rubriigis, kuumalained ei too kaasa tuhandete inimeste enneaegset surma ning ulatuslik kliimapagulus ei tekita laiemat geopoliitilist ebastabiilsust, mis võiks ohustada meie julgeolekut.

Anatol Lievenil on õigus, kui ta ütleb, et kuna kliimamuutuste mõju riikide ja riikidevaheliste suhete toimimisele on niivõrd ulatuslik, siis tuleks kliimamuutust sisuliselt käsitleda rahvusliku julgeoleku küsimusena (vtt: Anatol Lieven, “Climate Change and the Nation State”).

Sarnase argumentatsiooniga leidis Saksamaa ülemkohus mais 2021, et riigi kliimaseadus ei ole kooskõlas põhiseadusega, kuna tänased põlvkonnad seavad lubamatult suure riski alla järgmiste põlvkondade heaolu ning nõudis, lähtudes just põhiseaduslikkuse aspektist, kliimaambitsiooni suurendamist.

Kusjuures kohus pidas ebapiisavaks justnimelt 55-protsendilist vähenemist aastani 2030, mis on EL-i kliimapaketiga ette nähtud. Nii et alustagem lihtsast tõdemusest, et kliimapööre on vajalik meie riigi ja rahva heaolu tagamiseks ning sellele ei ole alternatiivi.

Kliimapöörde võimalused

“Kliimaeesmärkide täitmine on Eestis üsna lihtne ning avab võimalusi majandusarenguks ja sotsiaalse heaolu kasvuks.”Arvestades Eesti avaliku arutelu senist tooni EL-i kliimapaketi teemal, esinen ootamatu seisukohaga: kliimaeesmärkide täitmine on Eestis üsna lihtne ning avab võimalusi majandusarenguks ja sotsiaalse heaolu kasvuks.

Esiteks mainin ära mõned head asjad, mis tihti märkamata jäävad.

Kliimapöörde võlu on see, et lisaks globaalsele aspektile panustame ühtlasi ka kohalikult paremasse elukeskkonda. Rohkem raiumata metsi, taastatud sood, väiksem õhusaaste, kiirem ühistransport, vähem prügi, puhtam põhjavesi, mürgitamata toit ja soojemad kodud, need on kõik positiivsed muutused, mille saavutame kliimapöördega kaasnevate hüvedena.

Euroopa Komisjonil on kliimapöörde aluseeldus pikaajaline heaolu kasv ja täiendavad töökohad. Näiteks kiireneb kliimaeesmärkide tõttu lähikümnenditel oluliselt kortermajade ja muude hoonete soojustamine, mis lisaks tööhõive suurendamisele on muutumas Jarek Kurnitski ja tema meeskonna juhtimisel aina teadusmahukamaks

Raudtee arendamisse investeeritakse Eestis 400 miljonit eurot ja Tallinnas kümneid miljoneid eurosid uutesse trammiliinidesse. Needki on tuhandete töökäte täiendavad tuhanded töötunnid. Praegu planeeritavate tuuleparkide investeeringute kogumaht on miljardeid eurosid, need loovad tuhandeid töökohti ning lisaks sellele toodavad Eestile kopsaka eksporditulu. Üle Eesti rajatakse hoogsalt biogaasijaamu, mis võimaldavad ringmajandada põllumajandusjäätmeid ning samal ajal vähendada meie transpordiheidet. Aitame põllumeest, aitame kliimat.

Põlevkivist väljumine eeldab sotsiaalselt tundlikku plaani

Eesti kliimaeesmärkide saavutamise teeb lihtsaks see, et meie emissioonid on väga kontsentreeritud, suurem osa reostusest pärineb põlevkivienergeetikast. Muidugi ei ole põlevkivist väljumine lihtne selles sektoris töötavatele inimestele ja ettevõtetele. Ent suures pildis peame ühiskonnana leidma majandusliku ja sotsiaalse lahenduse ainult ühe majandussektori hõivatutele ühes Eesti piirkonnas.

Täiendava plussina tuleb käsitleda ka asjaolu, et suurim tööandja on riigiettevõte, mis saab pakkuda oma inimestele alternatiivset tööhõivet teistes energeetika valdkondades.

Loomulikult eeldab see üleminek investeeringuid, teatud kohtades kindlasti ka toetusi ning läbimõeldud tegevuskava. Riik ei ole seni suutnud kahjuks adekvaatselt pakkuda neist ühtegi. Näiteks, tänapäevast katlamaja, mis tagaks narvakatele stabiilse soojahinna, ootavad narvakad Taavi Aasalt juba teist aastat nagu Godot’d, soojahind ähvardab samal ajal aga tõusta lausa 80 protsenti.

Õnneks tegutsevad mitmed kodanikuühendused koostöös ettevõtjate ja kohalike elanikega korraliku üleminekuplaani loomisega, mis arvestab nii keskkonnakaitselisi kui ka sotsiaalse õigluse aspekte. Need kaks ei ole omavahel vastuolus, nagu tihti püütakse näidata, vaid sama protsessi kaks lahutamatut osa. Põlevkivist väljumise plaani keskmes peab olema Ida-Virumaa inimene.

Selliseid elektrihindu rohkem olla ei tohi

Seda, kuidas piisava ettenägelikkuseta tegutsemine võib kaasa tuua halbu üllatusi, näitas see talv suurepäraselt. Viimase kümnendi jooksul on EL-is suletud söe- ja tuumajaamu ning mindud üle maagaasile kui puhtamale fossiilkütusele, millega lükati edasi päikese- ja tuulejaamade rajamist. Nüüd oleme kõik ühises hädas, sest gaasitarnete sõltuvus Venemaast on pannud kõik EL-i tarbijad sel kütteperioodil ägama lubamatult kõrgete energiahindade käes.

Kahetsusväärselt langes samale ajale ka aktiivne diskussioon kliimapoliitika üle, mistõttu on fossiilkütuste lobi kasutanud võimalust, et teha kõrgetes hindades süüdlaseks kliimapööre, mitte kütusevabade elektritootmisvõimsuste rajamise ebapiisav tempo. Jah, kvoodi hind ka tõusis, kuid selle mõju lõpphinnale on olnud muude faktorite kõrval tagasihoidlik.

“Peame enne järgmist kütteperioodi EL-is jõudma uute sotsiaalset õiglust tagavate kokkulepeteni.”Inimeste toetamiseks on riigid rakendanud erinevaid meetmeid, mis on küll pakkunud ajutist leevendust, ent sellega ei tohi see diskussioon lõppeda. Peame enne järgmist kütteperioodi EL-is jõudma uute sotsiaalset õiglust tagavate kokkulepeteni.

Esiteks, Euroopa Liidu välise energiakandjate hinnamanipulatsiooni korral, mis ohustab elanike toimetulekut, käivitatakse koheselt turustabiilsuse reserv, mis võimaldab ajutiselt manipulatsioonist puutumata tootmisvõimsustel saastavamalt, jah, aga taskukohaselt energiat toota. Sel korral oli manipulaatoriks Venemaa, aga selleks võib tulevikus olla Hiina, samuti OPEC või mõni muu moodustis.

Teiseks peame tõsiselt ette võtma elektrituru läbipaistvuse küsimuse. Ehkki suuresti on elektriturg pakkunud Eestile reguleeritud hinnast soodsamat hinda, siis viimastel kuudel nähtud hinnahüppeid ei saa kuidagi normaalseks pidada.

Kindlasti tuleb selles valdkonnas olla konkreetsete poliitiliste lahenduste osas olla ettevaatlik. Loosungid stiilis “kohustame elektrimüüjaid müüma kõigile ja odavalt!” ei ole muidugi tõsiseltvõetavad, aga selge on see, et informatsiooni asümmeetria on tugevalt tootjate poole, mis ei ole niivõrd olulise avaliku hüve puhul nagu elekter kuidagi lubatav.

Miks on see oluline? Esmalt ikka seepärast, et meie kodutarbijad ja ettevõtjad ei peaks järgmisel talvel värisema, kuidas järgmise kuu elektriarve ära maksta. Teiseks hõlmab kliimapööre paljusid eluvaldkondi.

Julgen väita, et see jääb meiega mitmeks kümnendiks minu põlvkonna olulisima ühiskondliku ülesandena. Et see õnnestuks – ja see peab õnnestuma, sest sellele ei ole ju alternatiivi –, on väga oluline hoida inimesi pardal, et nad näeksid, et see oluline muutus teenib nende huvisid. Ja kui midagi viltu läheb, võtab riik ruttu jalad kõhu alt ning teeb asja korda.

Kõrvalmärkusena väärib välja toomist hiljutine uudis, et meie vetesse on jõudnud söödav Mehhiko merekarp. Pesukaru püüdmisele elasime lumetormidele vahelduseks kaasa juba enne seda. Lusitaania teetigu ja kolmekümnekraadine juunikuu meile talvel nagu meelde ei tulegi. Sellest kõigest kliimapakett, mis puudutab süsinikuheite vähendamist soojenemise vältimiseks, ei räägi.

Ükskõik kui hästi me rohepöördega pingutame, tuleb juba tegeleda kliimamuutustega kohanemisega, näiteks toimetulek ekstreemsete ilmaolude ja võõrliikidega.

Riigikogu Toimetiste rohepöördele pühendatud numbris kirjutas kliimateadlane Andres Tarand: “Kui te kuulete hüüatust, et kliima on alati muutunud, siis soovitakse pisendada praegust antropogeenset kliima soojenemist. Tegelikult seisab ees mõnikümmend aastat tõsist tööd kõikvõimalike tagajärgede mahendamiseks ja eluviisi ümberkorraldamiseks, milleks on võimalused olemas.”

Kliimapööre on vältimatu, et tagada Eesti riigi ja rahva kestmine. Me peame selle läbi viima läbimõeldult ning sotsiaalselt õiglaselt, mis võimaldab parandada meie inimeste heaolu ning avab ühtlasi ka uusi võimalusi majandusarenguks.

Riina Sikkut: räägime kliimapöörde võimalustest, mitte võimatusest