Pensionidebatis on palju räägitud tootlusest ja valikuvabadusest ning arutatud selle üle, kas inimesed on rumalad või vastutustundlikud. Enamasti aga unustatakse see, et me ei loo seadusi teoreetiliste ideaalinimeste, vaid päriselu elavate pärisinimeste jaoks.

Majandusteoorias tegutseb homo economicus. Omaenda kasulikkust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev inimene, kes arvutab liitintressi, tajub väärtuse muutumist ajas ja on üdini mõistlik. Tõepoolest, selliste inimeste maailmas on majandusmudeleid hea konstrueerida. Kõik on loogiline, käitumine etteaimatav ja muudatuse mõju selgelt hinnatav.

Aga homo economicust on meie seast raske leida. 2017. aastal sai Nobeli majanduspreemia Richard Thaler, kes kirjeldas, kuidas inimesed tegelikult otsuseid teevad. Pärisinimesed ei ole üdini ratsionaalsed, nad eksivad, neid mõjutavad teiste eelistused, nad väärtustavad tänast rohkem kui homset ning hindavad väikese tõenäosusega juhtuvate asjade riski üle ja suure tõenäosusega juhtuvate riski alla.

100 euro kaotust pelgame me rohkem, kui rõõmustame 100 euro võitmise üle. 100 eurone kaup võib jääda ostmata, aga kui hinnasilt ütleb 200 eurot – 50%, siis tundub see hea diil. Eelistame saada 100 eurot täna, mitte 1000 eurot kümne aasta pärast, kuigi homo economicus nii ei teeks. Niimoodi me otsustame oma tarbimis-, säästmis- ja investeerimisotsuseid tehes.

Ei usu oma pikka eluiga

Pensionisüsteemi kujundamisel on tähtis silmas pidada, et tegu on pärisinimestega. Me hindame oma eluiga lühemaks, kui see tegelikult olema saab. Me eelistame tänaseid kulusid 30-40 aasta pärast tehtavatele. Plaanime homsest hakata paremini-õigemini käituma, aga see homme jääbki tihti homseks. Usaldame kõhutunnet ja tuttava soovitust. See ei tähenda, et inimesed on rumalad või halvad või vastutustundetud. Inimesed on inimesed. Lihtsalt nii on. Seadusi tehes tuleb sellega arvestada. Ükskõik, kas meil on kaks või kaheksa pensionisammast või sammastevaba elu.

Pärisinimeste pensioni peale mõeldes tuleb süsteemi muutes arvestada nelja asjaga.

Esiteks, inimesed soovivad tulevikus rohkem. Me elame paremini ja oleme nõudlikumad. Me soovime olla targemad, tervemad ja töötada mõnusamas töökeskkonnas. Ja ei ole võimalik, et pensionile jäädes tõstame järsku käed üles ning lepime aastakümnete pikkuse eluga toimetuleku piiril. Seda ei juhtu. Väärikas ja aktiivne vananemine ei ole lihtsalt strateegiadokumentides kirja pandud uudisväljend, vaid pärisinimeste ootus. Nii et pensionieas peaks inimesel olema võimalik tegeleda hobidega, käia teatris ja tagada võimalikult kaua iseseisev toimetulek.

Neile inimeste ootustele vastamiseks tuleb meie pensionisüsteem heldemaks muuta. Ka täna on suur surve erakorraliseks pensionitõusuks ning keeruline leida raha vaid seitsme euroseks täiendavaks pensionilisaks. Heldema süsteemi puhul tuleb kas rohkem säästa või siis makse maksta. Praegu plaanitavad muudatused viivad vastassuunas – vähenevad pensionisäästud ja väheneb tulevase penisoni heaks kogumine. Viimase 16-17 aasta jooksul kogutu väljavõtmine, sealhulgas nii, et tulevikus väheneb inimese esimese samba pension, on narrus, mille peale pole seni tulnud ükski riik.

Teiseks, inimeste teoreetilised teadmised ei kajastu nende käitumises, ei oma tervise ega raha eest hoolitsemisel. Me kõik teame, millised on tervislikud eluviisid – kuidas peab toituma ja kui palju liikuma. Tegelikkus on midagi muud. Finantskirjaoskuse uuringutest selgub, et inimesed teavad, et inflatsioon kahandab raha väärtust. Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuring näitab samas, et tavaliselt hoiavad nad oma sääste hoiusel, sest kardavad riski. Tervelt 73 protsenti meist ei soovi investeerides finantsriske ette võtta. Olen teinud nalja, et 1. jaanuarist 2021 võiks hakata teise samba väljamakseid tegema inimestele, kes on 2020. aasta 1. jaanuarist liikunud päevas 10000 sammu ja söönud iga päev viis peotäit puu- ja köögivilju.

Praegu investeerib vabatahtlikult oma sääste aktsiatesse ja võlakirjadesse vaid umbes 5 protsenti inimestest. Riskikartlike inimeste puhul, kes oma säästude puhul ise investeerimisotsuseid ei tee, saab just riik olla usaldusväärse pensionikogumise lahenduse pakkuja.

Ja taas, kavandatavad teise samba muudatused, mis võimaldavad inimestel ise investeerida või oma sääste hallata, ei lähe kokku nende tegelike käitumiseelistustega. Suure tõenäosusega jääb inimese enda säästude tootlus alla senisele pensionifondide omale. Kui seda säästu üldse järgi jääb…

Kolmandaks, meil on suur sissetulekute ja vara ebavõrdsus. Eestis oli 2018. aastal ligi miljon inimesest, kes omasid sissetulekut – palka, töölepingutasu, dividende, pensioni või muud tulu. Tervelt 45 protsendil neist oli aasta keskmine kuine sissetulek väiksem kui 500 eurone alampalk ja pea 80 protsenti teenis alla 1300 eurose keskmise palga.

Kui 50 protsenti leibkondadest omab likviidset vara alla selle aasta miinimumpalga (540 eurot), siis teises pensionisambas on neil 3000-4700 eurot. Teine sammas on olulisim finantsvara 74 protsendile leibkondadest. Vabatahtlikku säästmist seega väga paljudes peredes ei ole. Seevastu toob ka väikese igakuise summa kohustuslik säästmine pika perioodi vältel korraliku säästu.

Kui võtta seni kogutud raha välja ja loobuda edasisest kogumisest, siis eelmainitud ebavõrdsus võimendub just nende inimeste tulevases pensionis ja varas, kes on täna mures igapäevaste kulude katmisega ja kellel vabatahtlikud säästud puuduvad. Aga riigil tuleb kõigile tagada pensionieas toimetulek.

Neljandaks, lapsed ei ole pensionisammas. Lapsed on õnn ja rõõm ja sotsiaalne suhtlus pensionieas ja võimalik, et ka vabatahtliku hoole ja rahalise toe pakkujad. Eaka majanduslik toimetulek ei saa sõltuda laste olemasolust ja rahalisest olukorrast. Pole vaja kaugelt otsida näidet, mis siis juhtub.

Pensionisüsteem vajab muudatusi, et ta teeniks meid paremini. Kindlasti ei tohi mööda vaadata sellest, et me teeme neid pärisinimeste jaoks. Mööda ei saa vaadata sellest, et inimesed soovivad tulevikus rohkem, et nad tihtipeale ei käitu ratsionaalselt ja et nende sissetulekute ja vara ebavõrdsus on suur. Ebaõiglane ja moraalitu on panna laste õlgadele suuremat isiklikku vastutust oma eaka vanema majandusliku toimetuleku eest.

Riina Sikkut: pensionile läheb luust ja lihast inimene, mitte homo economicus