Sotsiaaldemokraat ja riigikogu liige Riina Sikkut kirjutab ajalehes Sakala, et koroonakevad oli meile kõigile suur ehmatus. Oli väga palju teadmatust, jooksu pealt otsustamist ja katsetamist. Et paljud inimesed soovisid nakkusehirmu, haigestumise või karantiini tõttu haiguslehte, pandi erandlikult kiiresti tööle uuenduslik IT-lahendus, mis võimaldas inimestel endale ise internetis haigusleht avada. Maikuus otsustas valitsus erandkorras maksta eriolukorra ajal hüvitist ka kolme esimese haiguspäeva eest.
Tagajärjeks oli haiguslehtede kahekordistumine: kahe kuu jooksul avasid inimesed portaalis digilugu.ee 24 000 korral haigus- või hoolduslehe ning kokku oli eelmise aasta märtsi ja aprilli 54 000 haiguslehe asemel neid selle aasta samal perioodil 100 000. Lisakulu haigekassale kolme esimese haiguspäeva hüvitamisest oli 6,7 miljonit eurot ning haigushüvitise kulud kokku olid esimesel poolaastal 43 protsenti suuremad kui aasta varem.
ERIOLUKORD MÖÖDUS ja viiruse levik vaibus. Suvi andis hingamisaja, et valmistuda uueks nakkuslaineks. Mina kuulsin suve jooksul enim muret selle üle, et sügisel jätkub distantsõpe ja esimesi haiguspäevi enam ei hüvitata. Miks see esimeste haiguspäevade hüvitis järsku nii tähtis on, kui enne eriolukorda ilma selleta hakkama saime ja see tähendab ka suurt lisakulu?
Meenutame minevikku. Enne 2009. aastat sai haigeks jäänu haigekassalt hüvitist alates teisest haiguspäevast. Kümne aasta taguse finantskriisi ajal tehtud kärbete tagajärg oli aga see, et kolme esimest haiguspäeva enam ei hüvitata ning neljandast päevast hüvitab tööandja 70 protsenti viimase kuue kuu keskmisest töötasust. Üheksandast haiguspäevast maksab endiselt hüvitist haigekassa.
2019. aastal kompenseeris haigekassa kokku 291 000 haiguslehte peaaegu 81 miljoni euro eest. Nelja- kuni kaheksapäevaseid haiguslehti võeti 19 000, kuni kolmepäevaseid 8500. Haiguslehe võtnud inimene oli keskmiselt haige 13 päeva ehk haiguslehti võetakse peamiselt raskemate haiguste puhul.
Praegu on valitsuse käitumisjuhis jääda esimeste haigustunnustega koju. Töölt koju jäämine tähendab inimesele kaotust sissetulekus: nädalane haigus viib miinimumpalga teenijalt 70 eurot. Ei saa eeldada, et inimene püsib kergelt kareda kurgu või nohuse ninaga kodus, kui see tähendab toimetulekuraskusi.
NOH, OLGU SIIS, septembrikuus on nohunina nädala kodus ja lepib senisest tunduvalt väiksema sissetulekuga. Oktoobris on aga tema töökaaslase koroonaproov positiivne ja ta jääb lähikontaktsuse tõttu kaheks nädalaks koju haiguslehele. Novembris on tal uuesti nohu. See on paljudele meist täiesti reaalne stsenaarium. Ja reaalselt kuust kuusse kaasneb sellega paraku väiksem sissetulek. Kui me kõik enda ja teiste tervise huvides valitsuse käitumisjuhiseid järgime, oleme justkui võrdses seisus. Aga tegelikult ei ole.
Koroonasügis mõjutab töötajaid eri ametivaldkondades ja sissetulekute koha pealt erinevalt. See pole oletus: kevad juba näitas seda. Eriolukorras hakkasid paljud meist tööle kodukontoris. Arvutitööd oli lihtne koju kolida, koosolekuid sai teha virtuaalselt. Samas on palju töid, mida distantsilt teha ei saa. Töö juurde läksid haiglates, hooldekodudes, politseis ja päästeametis, kauplustes, apteekides ja mujalgi töötavad inimesed. Koju kaasa ei saa tassida ka juppi tehase tootmisliini.
Seega, kehva enesetunde ja esmaste haigustunnuste puhul saavad mõned meist kodukontoris soovi korral omas tempos tööd teha haiguslehte võtmata, oodata ja vaadata, kas haigus tuleb ja milline, aga tööl kohal käijad peaksid koju haiguslehele jääma. Tundub lihtne valik, sest tervis on tähtis ja kes see ikka tõbisena tööd tahab teha. Aga see pole nii lihtne, sest inimeste sissetulekud on erinevad. Keskmisest väiksem töötasu on näiteks kaubanduses, teeninduses ja sotsiaalhoolekandes, kus kaugtööd teha pole võimalik.
Töötasu ja hüvitisi puudutavaid otsuseid tehes tuleb meeles pidada, et kui miljon täiskasvanud sissetuleku saajat ritta panna, siis ligi 80 protsendil neist on sissetulek väiksem kui keskmine brutopalk. Eesti inimeste finantskäitumise uuringust selgus ka, et sissetulek kasutatakse enamasti igapäevasteks kulutusteks ja säästud on meie inimestel pigem tagasihoidlikud.
Nakkuse leviku piiramiseks soovime, et näiteks kaupluses töötav inimene, kes tunneb haigust ligi tulemas, jääks kohe koju ning kaotaks kolme päeva sissetuleku. Kui haigus kujuneb pikemaks, siis edaspidi veel 30 protsenti sissetulekust. Muidugi oleks see mõistlik nii inimese enda kui ka ühiskonna tervise huvides. Haigestunu võib seda ise väga hästi teada, aga võib-olla ta ei saa endale sissetuleku vähenemist lubada.
Esimeste haiguspäevade hüvitamise miinusena on välja toodud põhjuseta töölt puudumise juhtude kasvu riski (pohmellipäevad ja «haigestumine» spordivõistluste ajal), haiguslehtede võtmise suurenemisega halduskoormuse kasvamist ning muidugi haigekassa ja tööandja kulude kasvamist. Seega tuleb valida, kas hüvitada haiguspäevi heldemalt, et toimetulekuraskused ei sunniks tõbist tööle, või hoida kokku kulusid ja võtta nakatunute tööl käimise risk.
Kui me ühiskonnas peame haigena koju jäämist tähtsaks, tuleb kokku leppida uus haiguspäevade hüvitamise skeem. Pean mõistlikuks hüvitada haiguspäevad riigi ja tööandjate koostöös alates esimesest päevast 80 protsendi ulatuses töötasust võrdselt – 40 protsenti maksab haigekassa ja 40 protsenti tööandja – ning alates haigestumise üheksandast päevast maksab hüvitist endiselt haigekassa. on riigikogus sellise eelnõu esitanud.
See võimaldab inimestel valitsuse antud soovitust järgida ja kehva enesetundega koju jääda, ning on tervikuna lihtsam ja loogilisem praegusest hüvitamise viisist. Ja et COVID-19 nakkuse kadumine või vaktsiiniga immuunsuse saavutamise aeg on teadmata, sobib see lahendus pikemaks ajaks kui vaid eriolukord. Sealjuures, kui haiguslehe pikkus on üle seitsme päeva, on tööandja koormus väiksem kui kehtiva hüvitamise skeemi korral.
Halduskoormuse vähendamiseks ja tervishoiutöötajate aja otstarbekaks kasutamiseks ei ole vaja esimeste haigusnähtude ilmnemisel koju jäävat inimest suunata perearsti visiidile või erakorralise meditsiini osakonda haiguslehte avama ja võimalikku nakkust levitama. Kevadel loodud IT-lahenduses sai inimene endale haiguslehe avada. Esimeste haigustunnuste aegne enesetunne ja töölemineku võimalikkus ongi inimese enda hinnata. Kuidas tööandjat teavitada, kui pika haiguslehe puhul on vaja tervishoiutöötaja sekkumist ja muud detailid on vaja ühiselt kokku leppida.
MUIDUGI TULEB pärast kaht sügistalvist viiruste perioodi, 2022. aasta suvel analüüsida, kui palju võetakse väga lühikesi haiguslehti, kas täiskasvanute seas on hingamisteede haiguste levik vähenenud, kas haigena tööl käimine on vähenenud, ning seejärel vajadusel haiguspäevade hüvitamist taas muuta.
Kokkuvõttes: et kolme päeva ja 30 protsendi sissetuleku kaotus tähendab paljudele toimetulekuraskusi, ei saa eeldada nende inimeste koju jäämist kohe esimeste haigusnähtude puhul. Samas ei soovi me koroonaajal nakatunute tööl käimist. Seega tuleb hüvitada haiguspäevi heldemalt, et olud ei sunniks tõbist tööle.