Pensioni teise samba lammutamise puhul on paljud targad inimesed küsinud, mis on selle eesmärk – mida soovitakse nende muudatustega saavutada? Kui ei tea, mida me soovime saada, ei ole ka võimalik öelda, kas raha teisest sambast välja võtmine aitab seda saavutada. Valitsuse liikmed on vastuseks hakanud rääkima inimeste valikuvõimaluste suurendamisest ja samba varade väikesest kasvust.
Muidugi on valiku omamine ja ise otsustamine inimestele tähtsad. Hea, kui elus on valikuid. Aga pensioniks kogumisel ei ole senisest suurem valik küll kriteerium, mille pärast kuusteist aastat kogutud säästud korraga kätte jagada. Toon paralleeli haridusest. Ka lastele on valiku võimaldamine tähtis, aga sellegipoolest on meil kohustuslik põhiharidus. Lapsed võiksid ju valida, kas nad tahavad hommikul vara tõusta, kehalises kasvatuses käia, koduseid ülesandeid lahendada, füüsikat õppida või eksameid sooritada. Kui peame kõige olulisemaks täielikku valikuvabadust, siis tuleks selline valik lastele ju anda. Aga põhiharidus on kohustuslik, et meil oleks täiskasvanueas üldse võimalik valikuid teha.
Samamoodi on kohustusliku pensionikogumisega. Inimene saab oma palga puhul otsustada toidu ja teleka, riiete ja reisi peale kulutamise üle, aga osa oma teenitud raha puhul sellist täielikku valikuvabadust ei ole – maksud ja teise samba makse tuleb teha. Ja teise sambasse kogumise kohustuslikkus võimaldab inimesel siis, kui vanuse ja tervise tõttu enam tööl käimine pole võimalik ikkagi tagada sissetulek, et pensionieas oleks võimalik toime tulla ja valikuid teha.
Varade tootlus ja risk on omavahel seotud. Pensionivarade investeerimises on esmane varade säilimine ja inflatsioonist suurema tootluse tagamine. Sellega on teise samba fondid enamasti toime tulnud. Riskantsematesse finantsvaradesse raha paigutamine on olnud piiratud. Reegleid on muudetud ja aktsiate osakaal fondide portfellis on saanud järjest kasvada. Samuti on pensionivarade haldustasusid langetatud, võimalik, et seda saab veel teha.
Selleks, et tööealise elanikkonna osakaalu vähenemise tingimustes tagada toimetulek pensionieas, on mõistlik, et inimesed ise oma pensioniks koguvad. Vabatahtlikkus pensionieaks kogumises tähendab ilmselt suuremat arvu toimetulekuraskustes eakaid.
II samba lammutamise ja väiksema säästmise asemel tuleb pigem säästmist suurendada. Muidugi on võimalik praegust süsteemi parandada – teise samba väljamaksete süsteemi saab paindlikumaks muuta, jätkata vahendite investeerimist väljamaksete tegemise ajal jne,
Ja kuna teine sammas suurendab oluliselt erinevusi pensioni suuruses, siis esimene sammas peaks olema ainult staažist (mitte sissetulekust) sõltuv ning ilmselt tuleks eesmärgistada mingi põrand a la kellegi pensioni asendusmäär ei ole alla 40% keskmisest palgast ja selle saavutamiseks nt riik panustab madalapalgaliste eest lisaks. Igatahes tuleb praegust teise samba arutelu laiendada pensionite adekvaatsusele ja solidaarsuse määrale.