Koroonaviiruse kiire levik tõi meile kriisikevade. Kriisid valgustavad välja murekohti, näiteks isikukaitsevahendite varu puudumine, ja annavad mõnes kohas hoopis võimaluse edasihüppeks, näiteks distantsõppe puhul. Ja kriisi ajal tehtud otsused võivad meid mõjutada veel pikalt, kirjutab sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Õhtulehes.
Kümne aasta taguse finantskriisi ajal tehtud kärbete tulemuseks oli ka see, et kolme esimest haiguspäeva enam ei hüvitatud ning neljandat kuni kaheksandat päeva hakkas hüvitama tööandja 70% ulatuses viimase kuue kuu keskmisest töötasust, üheksandast päevast haigekassa ehk me kõik ühiselt samuti 70%.
Poole rohkem haiguslehti
Selle muudatuse mõju inimeste käitumisele muutus teravaks küsimuseks praeguse nakkushaiguse leviku tingimustes. Kui nakkuse leviku vältimiseks on vaja, et kõik haigusnähtudega inimesed koju jääksid, siis kuidas nad saavad haiguslehe ja on seejärel valmis koju jääma, kui see tähendab kaotust sissetulekus? Kriisimeetmena läks tööle IT-lahendus, mis lubas inimesel endal kiiresti töövõimetuslehe avada, samuti rahastati lisaeelarvest ajutiselt ehk eriolukorra ajal kolme esimest haiguspäeva.
Nende meetmete tulemuseks on pea poole rohkem haiguslehti ja märgatav lisakulu. Kahe kuu jooksul avasid inimesed portaalis digilugu.ee 24 000 korral haigus- või hoolduslehe ning kokku oli eelmise aasta märtsi-aprilli 54 000 haiguslehe asemel neid selle aasta samal perioodil 100 000. Lisaeelarves eraldati kolme esimese haiguspäeva hüvitamiseks 7 miljonit eurot ja haigekassa töövõimetushüvitise kulud kujunevad kavandatust suuremaks.
Praeguseks oleme olukorras, kus nakatunuid lisandub vähe, kuid nakkus ei ole kadunud. Vastupidi – mitmed eksperdid hoiatavad teise ja raskema haiguselaine tulemise eest. Sellega seoses kerkib taas küsimus kolme esimese haiguspäeva hüvitamisest, et nakkuskahtlusega inimesed kohe koju jääksid.
Näiteks küsib Postimehe toimetaja Kadri Tammepuu: „Kui haiguslehe esimese kolme päeva eest haigekassa enam hüvitist ei maksa, kuidas maandada riske, et madalapalgaline või suure laenu võtja haigust ei varja?“ Terviseamet on teinud ettepaneku nakkushaiguste puhul hüvitada haiguslehti alates teisest haiguspäevast. Või kas motiveerida ettevõtjaid hüvitama oma töötajate kolme esimest haiguspäeva?
Esimesest haiguspäevast hüvitamise pooldajad toetuvad enamasti just sellele, et ainult nii jäävad haiged inimesed koju, muidu käivad tööl edasi nakkust levitamas. Vastuolijad viitavad põhjuseta töölt puudumise suurenemisele, haiguslehtede võtmise suurenemisega kasvavale halduskoormusele ja muidugi suurenevatele kuludele. Kummal leeril on õigus? Ilmselt mõlemal. Sest me pole keskmised eestlased, õpilased või patsiendid ning näiteks haiguspäevade hüvitamine mõjutab töötajaid erinevalt, olenevalt nende sissetulekutest ja ametist.
Praegune kriis illustreeris seda hästi. Pärast 12. märtsil välja kuulutatud eriolukorda ja soovitust kodus püsida hakkasid paljud meist tööle kodukontoris. Arvutiga tehtavat tööd oli lihtne koju kolida. Koosolekud kolisid digi-ilma, aga töö sai tehtud ja koosolekud toimusid, kohaneti kiiresti. Samas on terve rida töökohti, mida distantsilt teha ei saa – tööle läksid eesliinitöötajad haiglates, hooldekodudes, politseis ja päästeametis, kauplustes, bussides, apteekides ja mujal. Aga ka tootmisliin jäi ikka tehasesse, keegi seda koju kaasa pakkida ei saanud.
Seega nakkuse sümptomite ilmnedes saab kodukontoris töötaja soovi korral omas tempos tööd teha, oodata ja vaadata, kas ta jääb haigeks, aga tööl kohal käijad peaksid koju jääma ja haiguslehe võtma. Tundub ju lihtne, sest tervis on tähtis. Aga see ei ole nii lihtne, sest inimeste sissetulekud on erinevad. Paljud, kel kaugtööd teha pole võimalik, näiteks kaubanduses, teeninduses, sotsiaalhoolekandes ja toitlustuses, saavad ka keskmisest madalamat töötasu.
Igasuguseid inimeste sissetulekuid puudutavaid otsuseid tehes tuleb arvestada, et kui Eesti miljon täiskasvanud sissetuleku saajat (sealhulgas pensioniealised) sissetuleku järgi ritta panna, siis ligi 80% meist on sissetulek väiksem kui keskmine brutopalk. Eesti inimeste finantskäitumise uuringu tulemused näitasid, et ka säästud on inimestel väga tagasihoidlikud – teenitav sissetulek kasutatakse igapäevaseks toimetulekuks.
Heldemad hüvitised või haiged tööl
Nakkuse leviku piiramiseks ühiskonnas eeldame, et näiteks kaupluses töötav inimene, kes tunneb haigust ligi tulemas, jääks kohe koju ning kaotaks kolme päeva sissetuleku. Kui haigus kujuneb pikemaks, siis edaspidi kaotaks veel 30% sissetulekust. Muidugi oleks see mõistlik nii inimese enda kui ka ühiskonna tervise huvides. Haigestunu võib seda ise väga hästi teada, aga võib-olla ta ei saa endale sissetuleku kaotust lubada.
Kui me ühiskonnas peame haigena koju jäämist tähtsaks, tuleb kokku leppida uus haiguspäevade hüvitamise skeem. Variante on palju. Kas tööandja hüvitab üks kuni viis haiguspäeva ja edasi haigekassa? Kas suurendada tööandja hüvitatavat päevade arvu? Hüvitise määr on küll 70% sissetulekust, aga mitte vähem kui alampalk? Kas vähendada hüvitise määra, kuid põrandaks on alampalk? Või suurendada hüvitise määra? Esimesest päevast hüvitada vaid nakkushaiguste ja ülemiste hingamisteede haiguste tõttu võetud töövõimetuslehti? Üldine sissetulekute tõus ja vaesuse vähenemine aitab muidugi ka kaasa, aga seda mõju enne järgmist võimalikku koroonaviiruse lainet ei tunne.
Kokkuvõttes – nii kaua, kuni kolme päeva ja 30% sissetuleku kaotus tähendab toimetulekuraskusi, ei saa eeldada, et kõik inimesed esimeste haigusnähtude ilmnedes kodus püsivad. Seega tuleb valida, kas hüvitada haiguspäevi heldemalt, et toimetulekuraskused ei sunniks tõbist tööle, või võtta nakatunute tööl käimise risk. Selline valik meil ongi.