Kuna inimtekkeline kliimasoojenemine on oht Eesti riigile ja rahvale, siis tegevusetus kliimaeesmärkide saavutamisel ei võimalda meil täita põhiseaduse preambulis sõnastatud kestmise eesmärki, kirjutab riigikogu liige vastuseks Jüri Raidlale Delfis.
Eesti välis- ja julgeolekupoliitilist ühtsust oleme hoidnud, kuid samamoodi on rohepöörde või koroonakriisi puhul Eestile kahjulik, kui on ühelt poolt valitsuse poliitika ja samas ka hoopis teistsugused või vastassuunalised ettepanekud edasiminekuks, seda ka koalitsioonipartneritelt.
Juttu pole mingist soovitavast täielikust konsensusest või vaikivast nõusolekust, vaid erakondadeülese arutelu ja kokkuleppimise võimaluse loomisest. Sealjuures sisulisest arutelust, mitte vaid meedia vahendusel oma seisukohtade esitamisest.
Talviste elektriarvete hüvitamise viisi võib muuta – ühel aastal kompenseerida ühe valitsuse, teisel teise maailmavaatest lähtudes, aga Eesti süsinikuheite vähendamiseks, puudutagu see investeeringuid taastuvenergiasse, hoonete energiatõhususse või tootmistehnoloogiatesse, ei ole võimalik igal talvel uut teed valida. Ja riigi strateegiliste suundade seadmine ja valikute tegemine peaks olema riigikogu ülesanne. Või nagu leidis Jüri Raidla – „riigikogu peaks rohepöörde sel viisil ära defineerima, et selle loogika ja käik oleks arusaadav keskmisele Eesti kodanikule“.
Rohepöörde, nagu ikka kogu ühiskonda ja iga eluvaldkonda puudutava muutuse puhul, on kahtlemata õigustatud küsimus, kas ja kuidas see mahub me põhiseaduse raamidesse. Nii nagu taastuvenergiavõimsuste väljaehitamisega, oleme ka rohepöörde õigusliku käsitlusega tegelemisel venitanud.
Näiteks Saksamaa ülemkohus otsustas eelmisel kevadel, et nende rohepöörde plaan ei ole põhiseaduspärane, sest enne 2030. aastat tehakse liiga vähe ning seega pärast 2030. aastat ei ole tagatud inimeste õigus elule ja tervisele kliimamuutuste korral.
Samamoodi ka Eestis – kuna inimtekkeline kliimasoojenemine on tõendatult kõige suurem pikaajaline oht Eesti riigile ja rahvale, siis tegevusetus kliimaeesmärkide saavutamisel ei võimalda meil täita põhiseaduse preambulis sõnastatud kestmise eesmärki.
Samas ei luba põhiseadus kliimaneutraalsuse nimel ohtu seada inimeste toimetulekut ja valikuvõimalusi. Selleks, et kaitsta nii inimeste praeguseid huve kui ka tulevast heaolu, siis on kahtlemata vaja Eesti jaoks plaani, mille eesmärk ja sammud on inimestele mõistetavad ja ühiskonnas aktsepteeritavad.
Nii kaua, kuni rohepööre on midagi võõrast, abstraktset, arusaamatut, mida peamiselt seostatakse kõrgete energiahindade, piirangute ja töökohtade kadumisega, on keeruline ette kujutada toetust sellise muutuse elluviimisele.
Ja see ongi valitsejate vastutus. Ühelt poolt mõista, et loodusressursside raiskamise vähendamine, liigirikkuse säilitamine, aga ka nutikate keskkonnahoidlike lahenduste ja heaolu kasvu loomine on Eesti inimeste, looduse ja riigi huvides. Ja teisalt luua kindlus, et järgmised sammud on läbimõeldud ja eesmärgipärased ning suures muutuste tuhinas ei kasva ebavõrdsus. Rohepööret ei saa teha keegi üksi, samuti ei ole õiglane jätta kedagi üksinda muutuse kulu või negatiivset mõju kandma.
Riina Sikkut: kui rohepööre on midagi abstraktset, siis on sellele raske laiemat toetust leida