Eesliinitöötajad on suuremas nakatumisohus kui ülejäänud ning töötavad eriolukorras sageli ka kasvanud koormusega. Neid tunnustatakse ja tänatakse. Nimetatakse kangelasteks. Ja siin on mõne inimese jaoks piir ületatud, kirjutab Riigikogu liige Riina Sikkut Eesti Päevalehes. 

Kümme päeva tagasi kirjutas USA kirjanik, kes töötab toidupoes, et müüjad pole mitte kangelased, vaid ohvrid, sest töötavad kellegi teise kasumi nimel ega ole ise tööpostile minekut valinud. Delfi vahendas seda ja küsis ka Eesti teenindustöötajate arvamust.

Tõesti on eesliinil palju inimesi – müüjad, lasteaiaõpetajad, hooldajad, bussijuhid, kullerid ja teised, kes ei ole töökohta vastu võttes arvestanud epideemia olukorras nakatumisriskiga ning kel töötingimuste üle läbi rääkimise võimalus väike. Nii oli enne kriisi ja on kriisi ajal, kuid nende tunnustamata jätmine ei tee ka midagi paremaks.

Kiidame, tunnustame ja täname! Me teeme seda ühiskonnas niikuinii liiga vähe, ei ole vaja end kriisis nüüd tagasi hoida.

Pärismure

Aga sümbolite üle vaidleme me populistide ajastul selgelt liiga palju. Kus paiknevad lipud ja milline peaks olema taksojuhi nahavärv. Ja nüüd siis, et kes on kangelane. Selle asemel, et vaielda, kas müüja on kangelane, peame aru saama, miks selline küsimus saab üldse tekkida, sest seal on pärismure. Mis see on?

See on ebavõrdsus. Asi ei ole kriisis või kangelastes, vaid selles, et meil ühiskonnas on sissetulekute, sugude ja piirkondade lõikes suured ebavõrdsused.

Lihtne on isoleeruda, kui töökoht võimaldab kaugtööd teha, saab sõita linnast ära suvemajja, igal lapsel on distantsõppe jaoks oma nutiseade, ruutmeetreid on niipalju, et mitut videokõnet saab samaaegselt pidada, ning sääste piisavalt, et töökoha kaotust mitte peljata. Aga on neid, kes peavad tööl käima ning sissetuleku kaotuse hirmus ei saa isoleeruda.

Palgalõhe kaotajad eesliinil

Palgalõhe oli Eestis ELi kõrgeim, üheks põhjuseks segregatsioon tööturul. Ja nüüd need viiendiku võrra vähem teenivad naised arstide, õdede, hooldajate, müüjate, apteekrite ja lasteaiaõpetajatena teevad kriisiajal eesliinitööd, mõned väga madala palga eest.

Ida-Virumaal oli enne kriisi töötus rohkem kui kaks korda kõrgem kui Harjumaal ning on viimase pooleteise kuu jooksul hüppeliselt kasvanud.

Kriis võimendab ebavõrdsust. Madalapalgalised töökohad kaovad turismis, toitlustuses, majutuses ja meelelahutuses esimesena. Töötuse periood võib kujuneda pikaks, kuid sääste selle üleelamiseks pole. Kriisist väljumisel tuleb tähelepanu pöörata, et tööotsimise perioodiks suudame asendussissetuleku tagada.

Ja ärme unusta kangelasi pärast kriisi. Ka siis on iga töö väärtuslik ning peab andma elamiseks sissetuleku. Mitte ellu jäämiseks vajaliku sissetuleku vaid ikka elamiseks.

Riina Sikkut: kriis võimendab ebavõrdsust. Tänased kangelased on homme veel suuremas hädas