Riigikogu kaugistungite igapäeva kuuluvad pidevad küsimused “kas te kuulete mind?”, katkevad ühendused, protseduurilised segadused, taustal hüüdvad lapsed ja süles olevad kassid, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Riina Sikkut EPLi “Poliitkolumnisti” sarjas. 

Neljapäeval said valijad aimu Tarmo Kruusimäe muusikamaitsest ja e-sigaretieelistusest. Selle varju jäi istung, mida Kruusimäe jälgis – olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kliimaneutraalsusest.

Kokkuvõtvalt selgus, et on teaduslik konsensus selles, et pöördumatute kliimamuutuste vältimiseks tuleb tegutseda, ja seda kiiresti. Inimestel on arusaam muutuste vajadusest praeguseks olemas – 74% Eesti inimestest leidis keskkonnateadlikkuse uuringus, et kui inimkonna tegevus jätkub praegusel kujul, satume peagi ökoloogilisse katastroofi.

Süsinikuheite vähendamiseks vajalikud tehnoloogilised lahendused on juba kättesaadavad. Kahtlemata lisandub teadmisi ning uusi masinaid, võtteid ja kütteid, aga tehnoloogilist hüpet või imet ei ole vaja ootama jääda.

Raha on palju

Koalitsioonilepingus on lõpuks sees põlevkivielektri tootmise lõpetamine ja rohepööre. Ja meil on erakordselt palju raha – enne 2030. aastat saame kasutada miljardeid investeeringuteks, teenusteks, koolitusteks ehk inimeste ja ettevõtete käitumises muutuse saavutamiseks.

Teadmine, teadlikkus, tehnoloogia, tahe ja raha on olemas, aga mis siis puudu jääb? Tegutsemine. Me investeerime õlitehasesse, peame prügi põletamist taaskasutuseks, puidu masspõletamise eelnõu on jätkuvalt riigikogus menetluses, kuigi koalitsioonileppe järgi tuleks raiesurvet vähendada. Sõnades deklareerime rohesust, aga teod ei ole sama värvi.

Mina taipasin neljapäevaste ettekannete ajal, et vaatamata Eesti suurele jälajäljele ja CO2 heitele inimese kohta, on Eestil head eeldused kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Meil on palju metsamaad, hajaasustus ja võimalus ise piisavalt toitu kasvatada. Rääkimata siis kerkivast rannikust ja asukohast, kus loodusõnnetusi vähe.

Eks kriisist õpime kriisi jaoks. Koroonakriis on ühelt poolt näidanud, et maailm on võimalik seisma panna. Et Pekingis võib taas näha sinist taevast ja Eestis võetakse kanu, et lennukid ei lenda ja kaks pluss kaks ei olegi neli, vaid ikka ainult kaks. Nägime, kuidas paljud maailma teadlased, ülikoolid, ettevõtted ja riigid panid pead ja rahad kokku, et töötada välja testid ja vaktsiinid. Kui ikka on piisavalt suur hirm, siis on kõik võimalik.

Teised liigid isegi ei vali

Teiselt poolt oleme teada saanud, et isegi olukorras, kus küsimus on inimeste eludes, soovitakse teha populaarseid otsuseid ja võtta poliitilisi punkte. Mis siis teiste liikide eludest rääkida, nad ju ei vali. Selgus, et ei suudeta näha viiruse rütmis ka kaht nädalat ette, tahetakse tänase põhjal otsuseid teha. Mis siis kahekümne aasta peale ettevaatamisest rääkida, siis ju teine valitsus.

Ilmnes, et ikka piiraks pigem teisi, aga mitte ennast. Tervisekriisi alguses arutasime, kas sundida viirusekartjad tuppa, et teised saaks endisel kombel maskivabalt möllata, nüüd kaalume lubada vabadust vaid vaktsineeritutele, ülejäänud las olla omaette. Mis siis ühiskonnakorralduse ja käitumise muutusi plaanida, kui tulemuseks on lihtsalt osa inimeste kõrvalejätmine.

Ühtlasi paistab, et nii pisike viirus, mida pole näha-kuulda, teeb mõnele raskeks selle päriselt olemasolevaks pidamise. Mis siis rääkida CO2-st, elurikkusest või kliimamuutustest. Kuidas neid pärisasjadeks pidada? Ja veel sellisteks pärisasjadeks, mis kogu me elu ümberkorraldamist nõuavad.

Üksikisik jääb jõuetuks

Koroonakriisi lahendamiseks korrutatakse, et inimene ise vastutab. Kahtlemata vastutab -ise peab oma elu elama ja valikuid tegema, ise on haige ka. Aga kuidagi ununeb üksikisiku võimaluste piir ja erinev stardiplatvorm. Inimene ei saa end ise vaktsineerida ja vaktsiini ka ei leiuta, meil on vaktsineerimiskava ja ravimifirmad. Samamoodi ei arendata igas kodus vesinikutehnoloogiat ega tehta plastpakenditest fliise.

Tõesti, inimene saab võimalusel end vaktsineerida lasta ja kokku lepitud viisil prügi sorteerida, aga see üksikisiku valik ja vastutus on muutuse lõpp mitte algus. Ja on suur vahe, kas rohepööre tähendab inimese jaoks investeerimisportfelli rohestamise vajadust või omandatud ameti mittevajalikuks muutumist ja sissetuleku kadumist. Riskid, olgu ta nakatumise või rohestamise puhul, on inimestel erinevad ja seda mõistmata ei saa ühiskonda kriisist läbi juhtida.

“Poliitkolumnist” on sari, kus võtavad laupäeviti sõna naispoliitikud.

POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: ilmekas e-sigareti juhtum – piiraks ikka teisi, mitte iseennast