Viimaste kuude, eriti intensiivselt viimaste nädalate jooksul oleme ühiselt – ja tuliselt – otsinud vastust küsimusele: “Kuidas edasi?” 

Kuidas edasi erakonnana? Kuidas edasi ühiskonnana?

Ja kuigi vaidlused meie endi vahel – samast maailmavaatest hoolimata – on olnud kirglikud, isegi teravad, oleme vähemalt ühes asjas kõik veendunud: Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat ja vajab sotsiaaldemokraatlikke liidreid.

Me oleme unikaalsed. Oleme ainus erakond, kes on ühtaegu vabaduse ja võimaluste eest seisja. Meile on ühtaegu oluline igaühe õigus olla tema ise ning ka ühine pingutus selle nimel, et kõigil läheks paremini.

Sotsiaaldemokraadid on koguaeg olnud progressiivne jõud. Me mõistame ühiskondlikke muutusi ja teame, et neid tuleb suunata. Seetõttu me saamegi öelda, et meie, sotsiaaldemokraadid, oleme Eesti riigi tänast nägu kõige rohkem kujundanud. Me teame ka, et muutustes on vaja igaühel kindlust, et ta ei jää kaotajaks, üksi või ilma.

Õmblusteta ühiskonda poole liikuda ei ole olnud lihtne. Kolmkümmend aastat on Eestis kiiremini, kõrgemale ja kaugemale pääsemise pingutustes pahatihti heidetud kõrvale pea kõike, millel vähegi solidaarsem, kogukondlikum, võrdsust loovam mõte sees. See omakorda on võimendanud ebavõrdsuse kasvu, inimeste kaugenemist teineteisest: olemegi olukorras, kus ühed otsivad kohta, kuhu liigset raha investeerida, teised hoiavad elektrikulude säästmiseks oma külmkapi-kraami rõdul.

Mõnikord oleme ka olnud aeglased, vähenõudlikud oma koalitsioonipartnerite suhtes, teinekord liiga rutakad, ei ole suutnud ühiskonda ära veenda ja kaasa võtta. Siis ei ole hellitanud meid ei valijad ega reitingud, poliitikavaatlejad ega lähedased-tuttavadki. Ja see kõigutab ka eneseusku.

Täna on üks neist keerulistest hetkedest. Ja seetõttu küsimegi murelikult – mis meist saab?!

Mida muuta? Põhiväärtusi? Ei. Sotsiaaldemokraatlikud väärtused on paigas. Aga me peame ennast suurde poliitikamängu jõuga tagasi tooma. Minevikku vaatamise asemel ütlema, millised on lahendused tänastele muredele ja kuhu Eesti läheb, aga neile samadele väärtustele kindlaks jäädes.

Ma tulin 2018. aastal poliitikasse, et muuta viisi, kuidas poliitikat tehakse. Olin tüdinud suhtumisest, et kui valijale üks põhimõte või seisukoht ei meeldi, on poliitikul varnast võtta ka rida teisi. Ma tulin muutma ja siin ma olen täna, sest teisiti ma ei saa.

Eesti inimestel on vaja inimlikke juhte, pärisinimesi, kes on asjatundlikud, väärtuseliselt selged ja Eesti eest väljas. Inimesi, kes muudavad poliitika arusaadavaks ja ausaks, kes näevad kaugemale loosungist ja tänasest päevast.

On meie aeg!

Olen sõnastanud Eesti jaoks tähtsad teemad.

Esiteks: haridususku väikese rahvana saame väga hästi aru, et meie potentsiaal suureks saada peitub eelkõige vaimus, mistap vajab maailma parim haridus ja maailma parim vaim ka senisest märksa paremat investeeringut. Investeeringut, mille ellu viimiseks on võimalik ära põhjendada ka muudatused maksusüsteemis.

Teiseks: oma kestmisest hooliv rahvas on suuteline mõistma ka kliimamuutuste tagajärgi siinsele alale ja inimestele. Muidugi peab kliimapööre olema õiglane, teisiti sotsiaaldemokraadid ei saakski. Oleme muutuse käivitajad ja eestvedajad nii Eestis kui eeskujuks maailmas.

Kolmandaks: tihe ja tugev sotsiaalne turvavõrk on midagi, mille vajadusest saab päev-päevalt aru aina enam inimesi. See on valdkond, kus meil on juba ammu olnud välja käia ja õnneks ka võimalusi ellu viia väga häid lahendusi. Eriti suur kummardus teile, Marju Lauristin ja Eiki Nestor, kes te olete seisnud ja võidelnud oluliste reformide ja sotsiaalpoliitikate eest. Meil nüüd on ülesanne püsida töökas, aga ka kannatlik. Meil on ülesanne korrata, korrata, korrata oma tänaseid sõnumeid ja põhjendada Eesti inimeste jaoks ära, miks hoolivam ühiskond, sealhulgas kõigile kättesaadav ravikindlustus, hooldekanne, kaitstud töösuhted, on igaühe jaoks parem ja turvalisem. On meie aeg!

Mitmete teised Eesti ja inimeste jaoks olulised teemad –  väärikad palgad, kodu kättesaadavus, regionaalpoliitika – on tänuväärselt sisekampaanias tõstatanud Lauri. Kutsun Laurit koos tema toetajatega minu meeskonnas neid eest vedama. Sotsiaaldemokraatliku erakonna jaoks elementaarne, et suudame nende teemade eest seista.

Poliitikutest ei piisa. Oleme näinud nii ühiskonnas, aga ka pea igas sõpruskonnas, kuidas rasked kriisiaastad on inimesed kahte lehte löönud. Me peame usaldust taas looma. Nii erakonnana kui inimestena. On vaja ka väikesi muutusi.

Meie pere pani eelmisele aastale vastu minnes koos lastega oma soovid kirja, nii et teistele ei näidanud. Nüüd, aasta hiljem avasime ümbriku ja vaatasime, kas soovid täitusid. Mu kuue-aastane oli soovinud saada printsessiks. Ta selgitas, et tõepoolest ei soovinud printsessinukku või -raamatut, vaid tahtiski ise saada printsessiks. Ja nentis, et tema soov praktiliselt täitus. Nii ütleski: „praktiliselt täitus“. Ja selgitas üllatunutele: „Printsessid on head ja mina olen saanud aasta jooksul palju paremaks.“ Ta tõesti sai aasta jooksul palju paremaks, ükskõik milliste kriteeriumite järgi.

Ja ongi ilma igasuguste seadusemuudatusteta, lisarahata, valimislubadusteta võimalik meist elu paremaks muuta.

Selleks, et me suudaksime mistahes teemade eest seista, on vaja muutust meie sõnumite selgusesse. Ekspertsuse ja ideede kõrvale on meil hädasti vaja saada oma hääl kõlama. Me peame leidma ühiskonnas endale liitlasi ja rääkima nii, et ka kõige keerulisematel teemadel tekiks kindlus, et sotsiaaldemokraadid on asja läbi mõelnud, nad mõistavad inimese vajadusi või muresid ning pakuvad päriselt toimivaid lahendusi. Räägime nii, et mitte keegi ei saaks enam kahelda – sotsiaaldemokraatlik muutus ühiskonnas on oluline, isegi möödapääsmatu. On meie aeg!

Sõbrad, see vunk, see hoog, see energia, mis meis kõigis viimase kahe kuu jooksul sees on olnud, on olnud inspireeriv. Kasutagem seda nüüd, ei piisa vaid erakondlikust ümbersünnist unistamisest. Tegelikult on vaja lihtsalt päriselt pihta hakata ja teha kõvasti tööd. Koos. Ja toome sotsiaaldemokraadid suurde mängu tagasi.

On meie aeg!