“Särab kuusk ja särab tuba,

elekter täna odav on.

Kuulge, kuulge, homme juba

megavatt, see maksab tonn.”

Niimoodi kõlas neljapäeval riigikogus jõuluvanale Aarne Mäe tehtud jõulusalmi algus Mart Helme esituses. Jõululauas küünlavalgel räägitakse sel aastal teadagi millest – energiahindadest, kirjutab sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Eesti Päevalehes.

Neljandat kuud jälgime nakatumisnäitajate asemel elektri börsihindu. Hind võimaldab turul nõudluse ja pakkumise tasakaalustamist, aga lühiajaliselt on elektri tarbimise hinnaelastsus väga väike ehk siis hinna tõustes tarbimine eriti ei vähene.

Hind mõjutab tarbimist siis, kui inimesel on võimalik tarbimist vältida või minna üle asenduskaupadele. Elektritarbimine ei ole eratarbijale enamasti välditav või asendatav.

Isegi riigiga on keeruline elektrita suhelda. Elektroonilise passitaotluse asemel võib muidugi PPA teenindussaali kohale minna, aga ka seda ei tehta lihtsaks – paljudes kohtades on uuest aastast uksed lahti vaid kolm päeva nädalas. Elektritarbimist vähendavad lahendused puudutavad küttesüsteemide ümberehitamist, päikesepaneelide paigaldamist või tarbimise juhtimist mõne vidinaga, aga need nõuavad aega ja investeeringut.

Õigluse küsimus

Seega ei saa elektrist loobuda, kui hind üle jõu käib, aga valitsus paneb sellegipoolest inimesed ja ettevõtted kandma kõrge elektrihinna tagajärgi – see on peaministri meelest õigluse küsimus. Kaja Kallas on selgitanud, et olukorras, kus elektrienergia on börsikaup ning hind kujuneb nõudluse ja pakkumise tulemusena, saavad Eesti inimesed ja ettevõtted osa nii madalatest kui vahel ka väga kõrgetest hindadest. Täiesti õige, oleme odavast hinnast osa saanud. Aga järeldused sellest on ekslikud.

Esiteks, meist suurel osal ei ole olnud ettenägemisvõimet ega kujutlusvõimet, mis tuhandeeurose megavatttunni hinna riski maandamiseks tegutsema oleks pannud. Seda ei saagi oodata. Teoreetiliselt võib tunduda tore, et iga inimese ja ettevõtte enda vastutus on kõrgete energiahindadega toimetulek ja seega tuleb see igaühel omal kombel üle elada, aga praktikas ei ole normaalne valitsusel eeldada, et inimene öösel kohvivee hommikuks termosesse ette keedab või pesumasina käivitamist börsihinna järgi kuude kaupa õigele öötunnile sätib.

Teiseks, üksikisik ei saa oma tarbimisotsustega muuta süsteemsete probleemide, nagu taastuvenergiavõimsuste aeglane väljaehitamine, geopoliitilised otsuste mõju maagaasi pakkumisele ja hinnale, riikidevaheliste elektri ülekandeühenduste väike arv, tagajärgi. Kõik me võime piirata oma elektritarbimist, sõlmida fikseeritud hinnaga lepingud ja elada päikese asemel elektri börsihinna rütmis, aga kui tuulepark jääb ehitamata või Venemaa Euroopa poole gaasi ei saada, siis pole me pingutusest suuremat kasu, ikka jääme rohkem maksma.

Kolmandaks, kuigi kõrge elektri hind paneb inimeste toimetuleku löögi alla, siis riigieelarve jaoks tähendab see suuremat tulu. Praegu laekub loodetust kõvasti rohkem näiteks CO2 kvooditasu ja käibemaksu, mida saab hinnašoki kompenseerimiseks kasutada.

Neljandaks, valitsus tegutseb lühinägelikult ühe eelarveaasta raamis – kui raha kellelegi ei anna, siis jõuame eelarvetasakaaluni kiiremini – saamata aru, et rohepöördele on võimatu ühiskonnas toetust leida ning keskkonna jaoks vajalikud muudatused Eestis majanduses ja ühiskonnas teha, kui inimeste meelest ambitsioonikate eesmärkide täitmise lubaduse annab riik, aga muudatuse kahju ja koorem jääb nende kanda. Vastutustundetu valik pikas plaanis – ühe talve jätad inimesed oma arvetega maadlema, järgmised kümme püüad neid veenda rohepöörde vajalikkuses.

Vaja vaid mõistvat valitsust

Ootuspäraselt kuuleme kõrge hinna tõttu hüüdeid börsilt lahkumiseks, reguleeritud elektrihinnale üleminekuks ja heitmekaubandussüsteemist välja astumiseks. Pole vaja. Ometi on meil kriis, millel on lihtne lahendus. Ei olegi vaja maailma teadlaste ühispingutust või mingeid eriteadmisi, ainult mõistvat valitsust. Ja olekski korras, nagu Norras, kus kompenseeritakse kodutarbijale pool kuludest üle 70-eurose elektri börsihinnaga tundide puhul.

Meil aga käib avalik vaidlemine koalitsioonipartnerite vahel ehk kriisijuhtimine Eesti moodi. Valitsuskoalitsioon on jõudnud kokkuleppele võrgutasu poole võrra vähendamises ja omavalitsuste kaudu toetuse maksmises arvete alusel. Innovaatiline ja hooliv lähenemine tõepoolest – koormus pannakse omavalitsustele, lahendus on administratiivselt keeruline ja paberitega majandamist nõudev ning tähtis on, et inimene end ikka abivajajana tunneks. Ainult et abi vajavad peaaegu kõik. Juba saime lugeda, et näiteks pea terve Narva linn võtab 17. jaanuarist järjekorda.

Lihtsad lahendused

See kriis on haruldane, sest lahendused ongi lihtsad. Üldise hinnatõusu leevendamiseks ja madalapalgaliste toimetuleku parandamiseks tuleb tulumaksuvaba miinimum tõsta alampalgani, mis uuest aastast on 654 eurot. Pole mingit mõtet lasta eratarbijal maksta taastuvenergiatasu, selle saab katta kvoodimüügi tuludest. Võrgutasu kaotamine või otsetoetused peredele, pikaajalisi eesmärke silmas pidades ka kodumajapidamistele toetamine küttesüsteemide vahetamiseks ja päikesepaneelide paigaldamiseks.

Kestlik lahendus odavama energia jaoks on fossiilkütusevabade tootmisvõimsuste rajamine. Seniks aga tuleb pehmendada hinnašokkide mõju. Valitsus võiks pühade ajal kadedusest üle saada ning kvooditasu ja käibemaksu ülelaekumise lahkelt inimestele tagasi anda. Rahulikku pühadeaega!

POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: elektrikriis on haruldane, sest talle on tõesti lihtsad lahendused