Vast umbes kümme minutit pärast Mart Helme ukraina naiste teemalist sõnavõttu helistas ajakirjanik ja küsis mu kommentaari.

Viimase paari nädala jooksul on, rohkem kui Putin või Zelenskõi, arutlusel olnud hoopis Scholzi peas toimuv. Arusaadsvalt oleme kriitilised vene gaasi suurtarbija suhtes. No tõesti, kuidas on võimalik oma majandushuve pidada tähtsamaks ukrainlaste eludest. Või ajalooline sõjasüü ikka veel kammitseb, kui sekkumisega saab demokraatia võidule aidata. Eesti ootab, et Saksamaa teeks väärtuspõhise otsuse, õige valiku, isegi kui see on keeruline, kulukas ja ühiskondlikult valus.

Ootame, sest meie julgeoleku jaoks on tähtis Ukraina võit, aga ka lääneriikide julgus selliseid otsuseid kiiresti teha. Samas näitame ise eeskuju – saatsime relvi juba enne sõja algust ning uhkusega anti palju eetrit ja sotsiaalmeediapinda Eestit Ukraina suurima abistajana näidanud analüüsile. Vene energiast loobumisega lood nii eeskujulikud ei ole, aga kui gaasist loobumiseks uuele talvele vastu minnes LNG ujuvterminal olemas on, siis oleme suutnud kiiresti reageerida küll.

Aastaid on Eesti seisnud reeglite-põhise maailmakorra eest ning arusaadavalt toetanud seda, et ei maksaks jõud, vaid õigus. Aga teatud olukorrad me justkui eraldame ja vaatame neid läbi teistsuguse prisma. Kaks näidet viimastest nädalatest: sõjapõgenikud ja feministliku välispoliitika arutelu.

Vast umbes kümme minutit pärast Mart Helme ukraina naiste teemalist sõnavõttu helistas ajakirjanik mu kommentaari küsimiseks ja ma vastasin, et kas sellest maksab kirjutada. Mure ei ole ju konkreetses väljaütlemises, vaid sõjapõgenike suhtes kriitiliste hoiakute kujundamises. See sobib Helmele valimisvõitluseks, aga kas jagab ka Eesti inimeste seisukohti?

Mind ehmatas ausalt öeldes rohkem riigikogu puldist välismaalaste seaduse arutelul kõlanud arvamus, et miks küll põgenikele uusi asju anda.

Võime ju ette kujutada, et põgenikud võivad elada telklaagris, süüa mõnes koolisööklas järgi jäänud toitu, kanda mitu numbrit suuremaid riideid ja saada pooliku šampoonipudeli. Eks on tähtis, et pole ohtu elule. Alandlikkust nõudev stereotüüpne lähenemine, mis on inimlikkusest ja väärikusest kaugel. Me lihtsalt suudame praegu põgenikke paremini aidata, võimaldada töötamist ja õppimist, et paljukõlanud lootus minna iseseisvat Ukrainat üles ehitama, saaks reaalsuseks.

Eesti valmisolekut ja põgenikega toimetulekut kirjeldas hästi Jako Salla väga sümpaatne ja aus intervjuu, kus ta ka nendib, et sõjapõgenike arvu kasvades võib kriis jõuda me kõigini, aga see ei muuda aitamist valeks. See on meie roll praeguses sõjas. Mu meelest samuti – nii nagu Ukraina võitleb me eest küsimata, kas see mitte liiga raske pole, siis õnneks oleme tagala – ka majutuskohtade leidmine põgenikele ja laibakottide ostmine Ukrainasse saatmiseks on töö ja vaev, aga meil on need majad olemas ja kottidesse ei pea oma inimesi panema. Muidugi on sellise arvu sõjapõgenike majutamine ja koolitamine keeruline, kulukas ja ühiskondlikult valus, aga kas ei ole see just seesama, mida Saksamaalt ootame.

Mart Helme sõnavõtt prostitutsiooni ja HIVi tagasi toomise teemal oli tehtud põgenikekriitilisena, aga tegelik mure on ekslikus arusaamas, et HIV on Eestist kadunud. Ei ole. Euroopa uute juhtude esikoha andsime Lätile üle, aga Tervise Arengu Instituudi HIV info lehel öeldakse selgelt, et “Eesti on aastaid olnud kiireima HIVi levikuga riike maailmas”. Ja veel ekslikum, kui arvamus HIVi kadumisest, on prostitutsioonis naiste süüdistamine. Eesti meeste poolt oleksin oodanud pigem seisukohta, et venelased vägistavad ukraina naisi niikuinii, meie küll ukraina naisi ära kasutama ei hakka.

Ja teine näide. Väärtuspõhine poliitika, ka julgeolekupoliitika, on muidu Eesti huvides, aga feministlik välispoliitika millegipärast saab sildi “progressiivsed ideed peavad jääma ootama paremaid aegu” Raimond Kaljulaidilt ning Lauri Vahtre räägib vastuvõtlikkusest irratsionaalsetele ideedele ja õiglasest tööjaotusest sõjas (EPL 26.04). Jääb üle Vahtre kombel hüüda – oh, taevas! Kõik feministlik kantakse maha kui tühine, eriti muidugi sellises tõsises asjas, nagu sõda, saamata aru, et me ei räägi naiste rollist sõjas vaid fundamentaalsetest muutustest. On raske ette kujutada, et võrdõiguslikus ühiskonnas on Putini tüüpi liider ja samasugune tõenäosus sõjaks, aga ka jõu kasutaja aktsepteerimine ja nõrgemale mitte appi minemine. Nii et väärtuspõhine poliitika on Eesti huvides ka siis, kui ta algab f-tähega.

Riina Sikkut: Eesti näitab väärtuspõhise poliitikaga eeskuju Euroopa suurtele